Pank: kõik riskid on maandatud

Teised peategelased asusid kordama seda, mida esimestes osades olid juba teinud: ehitama panka, mis oleks taas uus, teistest parem ja enda juhitud. Samuti põgenemine tegelikkuse eest? Ja kuidas tõlgendada kolmandate peategelaste rühma pürgimist poliitikasse, kus kõik, mida näeme, on otsuste ja riskide vältimine?

Pealispinda vaadates on elu Eestis hea. Sarnaselt paljudele varasematele hetkedele viimase 20 aasta jooksul võib öelda, et parem kui kunagi varem kogu ajaloo vältel. Ja seda on ka tüütult tihti öeldud. Kõik on enam-vähem, kasv (kui soovite, siis majanduskasv) ei kappa käest ja samas nagu läheb ikka paremaks ka.

Lähemalt vaadates paistavad ületapetseeritud praod ja lõhed muidugi välja, aga kuna tapeeti on mitu kihti pandud, siis see näib pidavat. Poliitikud on valmis iga hetk uue kihi peale laotama, kas siis täiendavate regulatsioonide ja piirangute, maksutõusude või uute sotsiaaltoetuste näol.

"Panga" näitamise ajal tulid 1990. aastad paljude eakaaslastega jutuks ning lugu loo haaval kogunes igasuguseid pildikesi. Näiteks sellest, milline oli ühe Eesti juhi esimene kõne Lätis üle võetud panga töötajatele, kes olid kogunenud uue omaniku sõnumit kuulama. "Teate, miks ma siin seisan?" küsis mees, kelle nihkesse lastud kuju ka sarjast läbi käis. "Sellepärast, et teie keerasite asja perse."

Palun vabandust kõigilt, keda viimane lause solvas. Nii ei öelda. Veel vähem on tänases maailmas tavaks nii ütlejat kiita. Aga tegelikult on antud laadi suhtumisest ühiskonnas suur puudus - miks muidu näeme teadlikult sõnumeid lihtsustava erakonna populaarsuse kiiret kasvu. Erinevalt sellest erakonnast oli 1990. aastatel otse rääkinud ja riske võtnud meestel ja naistel sisu ja algupärast teesklemata ambitsiooni.

Meie nõutus Euroopa ja maailma suunal on sarnase arengu tulemus. Pürgisime läände, kuna see oli Eestile elu ja surma ning enesetõestuse küsimus. Sinna jõudes pidi ajalugu lõppema, aga ühtlasi pidi Euroopas ja läänes olema rohkem vabadust ja selgem vaade tulevikku. Nüüd vaidleme omavahel, mis meist läänes arvataks, kui peaksime oma peaga mõtlema ning enesepettust või eksiteel olemist otsesõnu vastustama. Selge, et suurema kriisi korral on niisuguse vaatega riigijuhtidel võimatu rahvale inspiratsiooni ja usku pakkuda, aga ilma oleme hädas.

Toomas Pisuke jõudis "Pangas" Nordbankist suurde Rootsi panka, mille samuti mitterootslasest (geniaalne paralleel Soomega) juht pakkus, et 15 aasta pärast saab Toomasest uus juht, loomulikult siis, kui ta vahepeal sõna otseses mõttes ennast salgavalt "õigesti" toimetab. Toomas valis nagu sõdur, kes ülekaaluka vastase ees jätab mõttetu võitluse algatamata ja annab end saatuse hoolde. Ühe rahva jaoks pole see muidugi valik.

Kui midagi, siis Eesti ajalugu peaks õpetama, et püüdlus vaiksele äraolemisele pole kunagi midagi head toonud. Kuid - kõik pole veel siiski kadunud, sest erinevalt lätlastest, kelle suurimaks riikluse 100. sünnipäevale pühendatud kunstiprojektiks oli tõsimeelne versioon filmist "Malev", tegid eestlased hoopis "Panga". Valus, aga aus.