Miks ma hoidsin Ghana jalgpalluri Eestist eemal

Kahjuks on keeruline valedel põhinevate ja väikestel hirmudel mängivate populistidega võidelda – nad ei lase end faktidest häirida. See, kui mõned Euroopa riigid on oma rändepoliitikas teinud ajaloos hoolimatuid valikud, ei tähenda automaatselt, et välismaalaste tolereerimine ja nende väikeses hulgas riiki lubamine meid samasse kohta viiks. See oleks nagu väita, et iga laen, mis riik võtab, tähendab Kreeka saatust. Jabur.

Mõni nädal tagasi uuris mu Ghanast pärit jalgpallurist tuttav, mis ma arvan tema võimalustest Eestisse jalgpalli mängima minna. Tasemelt võiks ta tõesti Eestis mõne meistriliiga meeskonna eest mängida ja teoorias ma isegi suudaksin teda kontaktidega aidata, kuid ma ei teinud seda. Loomulikult ma tahaks teda aidata, ta oleks Eestis siirast soovist olla võimalikult hea jalgpallur. Lõpuks leidsin, et keerutan talle vastust andes ja soovitasin talle mõnd Skandinaavia esiliigat. Miks? Sellepärast, et viimasel ajal jõuab võõraviha meediasse häirivalt sageli (kividega loopimine, sõimamine ühistranspordis) ja tundub üpris tõenäoline, et ühel hetkel leiab keegi parempopulist ka tema üles ja sõimab läbi (enamaks ei käiks füüsis üle).

Kas see on okei, et ma pean oma tuttavale ütlema, et minu arvates ei oleks tal hea valik Eestisse minna, sest mingi väike hulk rassiste on hoogu läinud ja ma ei soovi talle neid probleeme? Ei ole!

Olemata Reformierakonna valija, võin neid tunnustada seni aetud välispoliitika eest – avatud ja euroopameelne. Järsku võib aga nende valija nüüd avastada, et nende väärtuste eest seisab sotside kõrval hoopis Keskerakond.

Kui Isamaa puhul on ratsionaalne põhjendus praeguselt kursilt kõrvale kandumiseks soov mõnedki hääled EKRE-lt tagasi püüda, siis reformierakondlastest on keerulisem aru saada. Kuigi sõnavõttudest võib järeldada, et ÜRO ränderaamistikku toetati, siis nende soov see valitsusse tagasi saata tähendas seda, et nende jaoks oleks olnud okei, kui peale oleks jäänud Isamaa soov.

Hääletuselt lahkumisega näidati, et sisepoliitiline (ebaõnnestunud) punktivõtt on olulisem kui Eesti pikaajaline stabiilne välispoliitika. Nüüdsest on neil väga raske tulla rääkima Keskerakonna venemeelsusest, kui nad ise on jätnud kasutamata võimaluse meid kindlamalt idaeuroopalikust mõtteruumist eemal hoida.

Ma ei kolinud mõned aastad tagasi välismaale sellepärast, et vihkamist külvavast õhkkonnast pääseda, kuid ma tajun, et see on asi, mis paneb mind kahtlema, kui on aeg otsustada, kas tahan tulla tagasi. Kui järsku on normaalne Eestit läänemeelsel kursil hoidvate inimeste avalik füüsiline tümitamine, rääkimata räigest verbaalsest sõimust ja tapmisähvardustest, siis kas see on suund, kuhu ma tahan, et Eesti liiguks? Kindlasti mitte.

Loodan, et need agressiivsed sõnavõtjad on praegu vaid häälekas vähemus, keda agiteeritakse pooltõdede ja valedega. Sellele tuleb vastu seista, et me oleks edaspidigi Põhja-Euroopas ja lääne kultuuriruumis, mitte idas.