„Kasusaajatest“ kasu ei ole

Oktoobri lõpuks pidid kõik Eesti äriühingud esitama äriregistrile andmed oma tegelike kasusaajate kohta. See nõue paistab olema loodud vaid uudishimu rahuldamiseks. Pangad, kellele tuleb avaldada andmeid lõpp-kasusaajate kohta, seda infot ei usalda, tehingupartnerit vaevalt selle info põhjal valima hakatakse ning selliste andmete usaldusväärsus on väga küsitav. Kellele seda siis vaja on? Tuleb tõdeda, et vaid selleks, et täita Euroopa Liidu poolt peale surutud nõudeid, mis kasvatavad selgelt bürokraatiat ärimaailmas.

Märkimisväärne osa äriühingutest (ligi 40%) jättis tegelike kasusaajate avaldamise kohustuse tähtaegselt täitmata. Üks põhjustest võib peituda selles, et ühingud ei tea keeruliste omandistruktuuride korral, keda tegelikuks kasusaajaks märkida. Rahandusministeeriumi poolt koostatud juhendi kohaselt tuleb igal juhul kedagi tegelikuks kasusaajaks märkida ning seda isegi olukorras, kus tegelikku kasusaajat ei ole võimalik tuvastada. Mitmes Euroopa riigis on võimalik juhul, kui lävendit ületavaid kasusaajaid ei eksisteeri, teha vastavasisuline märge äriregistrisse. Eestis peab aga kasusaajana märkima kõrgema juhtorgani liikmed. Aga keda üldse kõrgema juhtorgani liikmeteks lugeda – nõukogu, juhatuse või juhtorganit asendava organi liikmeid?

Rahandusministeeriumi avaldatud juhendi kohaselt tuleks „kõrgema juhtorgani liikmetena“ käsitleda mitte ühingu enda juhtorgani liikmeid, vaid ühingut kontrolliva ühingu juhtorgani liikmeid. Seega näiteks juhul, kui Eesti ühingu omanik on Prantsusmaa börsiühing, tuleks märkida Eesti registrisse Prantsusmaa börsiühingu juhtorgani liikmed ning Eesti ühing peaks neid andmeid pidevalt uuendama. Börsiühingute puhul on selline nõue eriti mõistetamatu, kuna selliste äriühingute omanikering on niigi läbipaistev.

Segasust tekitab ka juhendi punkt, mille kohaselt peab olukorras, kus tegu on riigile või linnale kuuluva äriühinguga, määrama tegelikuks kasusaajaks valdkonna eest vastutava ministri või linnapea ja linnavalitsuse liikmed. Mida saavutatakse sellega, kui rahvusvahelisse korporatsiooni kuuluv Eesti ühing peab hakkama koguma ja esitama andmeid näiteks Berliini linnapea ja linnavalitsuse liikmete kohta? Mittetulundusühingu kasusaajate märkimisest ei taha isegi rääkida.

Nn fantoom-kasusaaja märkimine registrisse ei loo õiguskindlust ega too kellelegi kasu, vaid koormab ebamõistlikult ettevõtjaid.