Puidusektori areng ei tohi peatuda

Eestis on umbes 107 000 metsaomanikku, kelle rikkuse allikas on metsade jätkusuutlik majandamine sellisel viisil, et säiliks metsa kõik funktsioonid. Aga ka riik on suur metsaomanik, omades poolt metsaressurssi. Mets on meie kõigi jaoks kõige olulisem loodusvara, mille hea käekäigu eest soovivad seista nii metsaomanikud kui ka keskkonnakaitsjad. Millegipärast on püütud neid kahte gruppi omavahel vastandada, kuid metsaomanike ja metsakaitsjate huvid on ju tegelikult samad – me kõik soovime, et metsad oleksid terved ja liigirohked, see on meie kõigi tulevase rikkuse allikaks.

Metsa- ja puidutööstus on väljaspool Tallinna ja Harjumaad meie tähtsaim tööandja. Mets on oluline tuluallikas metsaomanikele ja nende peredele ka tulevikus. Metsade majandamisest loobumine ei ole mõistlik valik, kuna selle tulemusena mets ei suudaks enam täita oma kolme rolli: majanduslikku, ökoloogilist ja kultuurilist. Metsa mittemajandamisel väheneb tema võime siduda süsinikku, mis seab omakorda ohtu kaks kolmest nimetatud metsa rollist. Oluline on leida ühine visioon, milline võiks Eesti mets olla 100 aasta pärast, ning metsakaitset ja raiemahtu tuleks planeerida sellest lähtuvalt. Metsapoliitiliselt ei ole oluline, milline on raiemaht lühikeses perspektiivis, loevad pikaajalised trendid, mis on juba olnud ja mida me saame kujundada tulevikus.

Eesti puidutööstus on IT kõrval ainus sektor, kus meie ettevõtted on piisavalt suured, suutmaks võistelda suurte tööstusriikide ettevõtetega. Need on meie rahvuslikud tšempionid. Puidutööstus on ilmekas näide, kuidas me oleme liikunud odava tööjõuga maast arenenud tööstusega riigiks. Puidutööstus aitab tasakaalustada Eesti jooksevkontot ehk teisisõnu puidutööstus ekspordib rohkem, kui impordib.

Täna on meil küsimus, kuidas edasi: kuidas saavutada liikumine puidu väärindamise kõrgemale tasemele olukorras, kus mehhaaniline töötlemine enam olulist arengust ei võimalda. Head eeldused selleks on olemas. Puidu kasutamise alusel ja loodava lisandväärtuse alusel võib puidu töötlemise jagada kolme astme vahel: energeetiline (kütteks), mehaaniline (puidust valmistatavad tooted) ja rafineerimine (tselluloos, puhas tselluloos, ligniin, hemitselluloos jne). Täna me konkureerime kahel esimesel lisandväärtuse astmel. Sealt edasi tuleb tegeleda teadus- ja arendustegevusega ning tegemist on kapitalimahukate investeeringutega.

Metsandus on vaid üks osa biomajandusest – taastuva biomassi tootmisest ja muutmisest toiduks, söödaks, teisteks biotoodeteks ja bioenergiaks. Me peame panustama biomajanduse arendusse ja meie teadusasutustesse, et saada maailma mastaabis bioainete väärindjaks kõrgemal tasemel ja osata toota puidust ka kangaid, (bio)plasti, kosmeetikat ja palju muud. Õnneks on esimesed sellised suured teadus-arendusprojektid Eesti puidusektoris ka käimas. Mets on meie rikkuse allikas. Puidu väärindamine kohapeal annab meile tööd ja leiba.

Puidu väärtustamise kõrgemal lisandväärtuse astmel asuvad puidurafineerimine ja erinevad keemilised töötlemised. Lähiaastatel tselluloosi tähtsus toorainena oluliselt kasvab, kuna Euroopa Liit on näiteks teatanud soovist keelustada ühekordsed plastist nõud, mida saaks asendada puidukeemiast valmistatud toodetega. Lisaks kõrgemale väärtusloomele on see kasulik ka meie metsaomanikele.