Koliks Viimsist ära. Või vara veel?

Vaatame konteksti

Suunates pilgud arenenud riikidele, võime elukalliduses siiski näha väikest trendimuutust. Kui varem liikus keskpankade rahatrükk peamiselt varahindade kasvu, siis nüüd on üha väiksema töötuse ning kasvavate energia hindade toel näha inflatsiooni invasiooni ka reaalmajandusse. USAs tõusis aastane inflatsioon mais 2,8% tasemele, mis on viimase kuue aasta kõrgeim näitaja. Tuuminflatsioon, mis jätab kõrvale toidu ja energia hindade mõju, on president Donaldi maal aastaga 2,2% võrra ülespoole nihkunud. See on pisut üle Föderaalreservi soovitud määra, mistõttu viimane on ka vaikselt rahapoliitikat karmistama asunud.

Euroala suurim majandus Saksamaa pakkus mais üllatuse, kui sealsed tarbijahinnad kasvasid aastaga rekordmadala tööpuuduse tingimustes 2,2% võrra, mis on samuti Euroopa Keskpanga 2% eesmärgist suurem näitaja. Lisades siia mosaiiki Itaalia poliitpinged ja iga päevaga üha reaalsemaks muutuva tollisõja, on Euroopa rahapoliitika kujundajad tõeliselt keerulise probleemi ees. Intresse tõstes saab osades Euroopa Liidu riikides tõmmata inflatsioonile pidurit, tuues aga samal ajal laenulembelistel ning nõrga konkurentsivõimega riikidel kaasa märkimisväärse finantskohustuste kasvu. Piltlikult öeldes on pliidi ühes potis juba kartulid pudruks keenud, samal ajal kui teisse potti alles juurvilju kooritakse.

Ja mida siis nüüd teha?

Kogu selle möllu sees on suurima löögi alla sattunud Euroopa säästjad, kelle jaoks lihtsaid lahendusi enam ei ole. Kui USAs on riskikartlikul investoril end võimalik inflatsioonitondi eest kaitsta, ostes Ameerika Ühendriikide kaheaastaseid valitsuse võlakirju, mille aastane tootlus on praegu 2,55%, siis euroalal on pilt oluliselt nutusem. Pankade deposiidimäärad on sisuliselt nullis ning turvalisemate riikide lühiajaliste võlakirjade puhul saab nende lunastamisel endiselt vähem raha tagasi, kui ostes sinna paigutati. Loomulikult võib ka eurooplane osta dollarites USA valitsuse lühiajalisi võlakirju, aga siis võib rahuliku ööune rikkuda valuutarisk. USAs on olemas ka spetsiaalsed inflatsioonikaitsega võlakirjad, mis maksavad inflatsiooniga seotud lisaintressi. Häda on vaid selles, et tõenäoliselt on Eesti inflatsioon veel mõnda aega turu keskmisest suurem.

Paljud kinnisvarausku eestlased on oma säästud inflatsioonitondi eest peitnud betooni, mis on ajalooliselt olnud üks paremaid turvapaiku. Negatiivsed reaalintressid on seda trendi viimastel aastatel tugevasti toetanud. Inflatsiooni kasv toob aga varem või hiljem kaasa intresside märkimisväärse kasvu, mis seab liigse võimendusega kinnisvaraprojektid surve alla. Kõrgem raha hind suurendab lühiajaliste võlakirjade konkurentsivõimet dividendiaktsiatega võrreldes. Suurema inflatsiooni tingimustes on aktsiainvestoritel mõistlik enda portfelli valida firmasid, mis suudavad hinnatõusu tarbijatele üle kanda – telekomi- ja farmaatsiafirmad, pangad ja tarbekaupade tootjad.

Ettevaatlik tuleks olla sektoritega, mille toodangu ostmist on lihtne edasi lükata. Siia kuuluvad eeskätt kinnisvara ja autod. Praegu on just paras aeg teha portfellis väikesi muudatusi, et kaitsta oma rahapaigutusi suurema inflatsiooni tingimustes. Võtke mõni õhtu vabaks ja mõelge, millised muudatused sobiksid just teile.