Murdkem kontojäägi kultus

Vast pole ma ainus, kelle investeerimiskauged sõbrad-sugulased küll üritavad säästa, pannes palgarahast üht-teist kõrvale, ent jätavad selle lõpuks kontole seisma. Neile võib küll soovitada osta dividendiaktsiaid või võlakirju – või panna raha indeksit järgivasse kolmanda samba pensionifondi, mille pealt riik tulumaksu tagasi maksab –, aga inimesed ei võta vedu. Eks selle taga ole muidugi hirm. Majanduskriis, petta saamise kartus, skepsis enda pädevuse pärast.

Pandikirjade raamistik, mis parajasti rahandusministeeriumis loomisel on, ei ole iseenesest väikeinvestorile loodud investeerimisvõimalus, vaid eelkõige pankadele raha kaasamiseks ning krediidituru toetamiseks loodud mehhanism. Pangad saavad odavamalt raha kätte ning kuna turul on konkurents, võib loota, et see teeb ka klientidele laenud odavamaks. Ja isegi kui ei tee, vähendab see suurte tegijate sõltuvust Skandinaavia emapankadest ning vähendab avatust sealsetele riskidele.

Pandikiri on kinnisvaralaenude tagatisel välja antud võlakiri, mis on topelt tagatud – ühelt poolt laenu endaga, teisalt aga saab nõudega pöörduda panga vastu. Need erinevad olemuslikult enne viimast finantskriisi USAs laineid löönud kahtlasest finantsvarast – kui seal laenud hapuks minema hakkasid ja selgus, et tagatised olid väheväärtuslikud, said pangad õlgu kehitada. Siin aga tuleb igal juhul vastust anda. Euroopas on pandikirjad levinud juba 250 aastat ning seni edukalt – pole teada, et keegi oma raha kaotanud oleks.