Eesti vaesumise pooldajad aimavad õigesti, et sisemajanduse kogutoodang (SKT) ei ole hea mõõdik rahva heaolu mõõtmiseks. Viimasel ajal ongi õnneks tekkinud mitmeid alternatiivseid indekseid, mis mõõdavad kas rahva sotsiaalselt heaolu (tervist, haridust, vabadusi, looduskeskkonda, elamistingimusi, mida saab raha eest osta) või siis seda, kui jätkusuutlik riigi majandus on, mõõtes riikide varasid, mille pealt raha teha ja SKTd kasvatada.
Tänavu veebruaris esitletud raport „Riikide muutuv rikkus“ vaatab riikide varasid kolme ressursi kaudu, mõõtes esiteks maavarade hulka, teiseks inimkätega loodud rikkust (ehk taristut) ning kolmandaks inimressurssi. Paljude meelest oleks võinud arvestusse neljandaks kaasata ka riikide institutsioonid, millest oleneb, kui võrselt on võimalused ning rahaline ja sotsiaalne heaolu inimeste vahel jagatud.
Täpselt nagu firmadel on oma väärtuse hindamiseks kasumiaruanne ja bilanss, nii peavad ka riigid vaatama, kas edasiseks majanduskasvuks on olemas vajaminev laiaulatuslik varade portfell. Ja kuigi 70ndatel aastatel tehtud hoiatuste põhjal oleks võinud arvata, et kõik ressursid saavad kohe otsa, leidis uuring sellegipoolest, et maailma varade portfell (mitte segi ajada sisemajanduse kogutoodanguga) kasvas ajavahemikus 1995-2014 märkimisväärselt.
Loodus ja rikkus
Uuring, mis mõõtis 141 riigi varasid 20 aasta jooksul (1995-2014), leidis, et riigid saavad vara luua investeeringute tegemisega kahte esimesse ressurssi – taristusse ja inimeste haridusse – ning samal ajal kolmandat ressurssi – maavarasid – mõistlikult majandades. Suure sissetulekuga riikides, mille hulka kuulub ka Eesti, moodustab inimkapital (mida teadurid mõõtsid inimese eluea jooksul teenitud tulu väärtusena) 70 protsenti kogu varadest. Rikkad ja nutikad riigid kasutavad ka palju rohkem taastuvaid ressursse, mis ei ammendu. Ainult vaesed riigid toetuvad oma majanduses enamasti loodusressursside kasutamisele.
Muuseas, kaks kolmandikku nendest riikidest, mis on jäänud 20 aasta jooksul vaesemaks, on maavarade poolest rikkad. Kuid enamik neist on haprad või sõjalises konfliktis, mis näitab veel kord, et loodusvarad üksinda ei kindlusta riigi arengut. Uuring näitab ka, et varade loomine ei käi maavarade röövimise kaudu, vaid rikkus saavutatakse palju efektiivsema maavarade kasutamisega, millest saadud tulu investeeritakse tagasi haridusse ja taristusse. Järelikult pole vaja ka maavaradele lõppemisele liialt keskenduda. Majanduse jätkusuutlikkuseks on vaja hoopis häid institutsioone, mis majandaks maavarasid mõistlikult. Ja head institutsioonid on enamasi hea haridusega riikides.
Inimkapital (ehk siis haritud ja terved inimesed) on maailma kõige tähtsam vara. Hea uudis on see, et haridust ja tervist saab osta raha eest. Kuidas naturaalmajanduse ja bartertehingute tingimustes raha teenida, mille eest siis haridust, kultuuri ja tervist osta, majanduskasvu needvad maamehed meile ei ütle. Nad ajavad meile ainult käojaani väärikusest ja väärtussüsteemidest.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Juulis lisandus 4 üürnikku
Riias arendatav Preses Nama Kvartālsi ärikeskusega lisandus ainuüksi juulis neli uut üürnikku. Uute tulijate seas on digitaalse kasutajakogemuse disainiga tegeleva ettevõtte kontor ning mitu teenusepakkujat – pilatese stuudio, kohvik ja lõunasöögirestoran. Esimesed üürnikud kolivad keskusesse juba 2027. aasta jaanuaris.