Kvooditara pole põhjust lõhkuda

Teiseks on ülioluline fokuseerida (kutse)haridus, ettevõtted ja riiklik tugi teenima ühist eesmärki. Praegu ollakse patiseisus, mis meenutab seiskunud kellavärki, millel on küll olemas töökorras üksikosad, kuid mis tervikuna nõuab õlitamist ja ülesputitamist.

Kutseharidusel on vaja jõuda ettevõtete tegelike vajadusteni, tööandjad peavad jällegi suutma selgeks teha, mida nad täpselt vajavad. Ettevõtjate kaasatus õppekavade koostamisse ja miks mitte ühised investeeringud masinatesse oleks üks võimalik viis asju paremuse poole suruda.

Riik peab omakorda aru saama, et kui ka töötukassa statistika ka näitab kahte tuhandet paari rüpes töökäsi, mis ametliku kvalifikatsiooni poolest sobiks töötlevasse tööstusesse panustama, siis ei tähenda see veel kaugeltki, et nende tegelikud oskused ja teadmised sobivad tootmisspetsiifikaga. Kui sellest muidu aru ei saa, siis võiks üheks päevaks ülikonna tunkede vastu vahetada ning operaatoripingil või plekigiljotiinil kätt proovida.