Kaua me mõisa köit lohistame?

Suure depressiooni ja teise maailmasõja ajal pooldasid mitmed majandusteadlased riiklikku kontrolli ettevõtete üle, kuna tundus, et julgeoleku seisukohast on riigil turvalisem omada strateegiliselt olulisi ettevõtteid (kust me seda juttu kuulnud oleme?). Pärast sõda hakkas olukord aga kiiresti muutuma – ettevõtete riigistamisega tegelesid peamiselt sotsialistlikud riigid, samas kui teised asusid neid erastama. Selle tulemusena paranesid ettevõtete tootlikkus ja kasumlikkus, teenuseid oli võimalik pakkuda madalamate kuludega ning ettevõtete väärtus ja riikide majandus kasvas. Mis mõttemallides muutus? Harvardi ülikooli professor Shleiferi sõnul oli tegemist klassikalise sotsialism vs. kapitalism nähtusega. Ta toob välja kolm aspekti.

 

Esiteks, 1930ndate ja 1940ndate aastate majandusteadlased ignoreerisid innovatsiooni suurt rolli ettevõtluse arengus – riigi motivatsioon innovatsiooniga tegeleda on võrreldes eraomanikuga oluliselt väiksem. Teiseks, kuluefektiivsus – ettevõtte kulude kontrolli all hoidmine ei ole prioriteetide reas riigil ja eraomanikul võrreldaval kohal („Mõisa köis, las lohiseb“). Mõlema aspekti tõttu on riik ettevõtte omanikuna oluliselt ebaefektiivsem. Murele, et eraomanik ühiskondlikele eesmärkidele piisavalt ei pühendu, saab riik läheneda lepinguliste suhete ja regulatsioonidega. Kui need ei toimi (näiteks  korruptiivsete tehingute tõttu), siis miks peaks eeldama, et omanikuna on seis läbipaistvam? Sealt jõuame kolmanda põhjuseni: poliitiline mõjutamine. Ilmselt ekstreemseim näide on kommunism, kus diktaatorite võimulpüsimiseks kontrollisid valitsused ettevõtteid, ressursse ja inimesi.