Aktsionäri õigused vastaku tema osaluse suurusele

Ajakirjanduses kütab kestvalt kirgi väikeaktsionäride kaitse küsimus. Peamiselt kirjutatakse sel teemal paari suurema poolelioleva kohtuasja raames, kus suuraktsionäride esindajad väidavad, et väikeaktsionäride õigused on Eestis piisavalt kaitstud ning väikeaktsionäride esindajad üritavad meedia vahendusel luua kuvandit, nagu tegeleksid suuraktsionärid puuduliku seadusandluse tõttu kestvalt äriühingu ja väikeaktsionäride huvide kahjustamisega ning väikeaktsionäridel peaks olema äriühingus vaat et suurem otsustusõigus kui suuraktsionäridel. Kõlapinda leidnud vaidlused on peamiselt rahalised, kus erimeelsused on tekkinud kas seoses dividendide väljamaksmisega või osaluste õiglase väljaostuhinnaga.

Kummagi leeri esindajate demagoogia ja äärmustesse laskumine ei aita olukorra lahendamisele kaasa. Tõsimeeli väita, et väikeaktsionäride positsioon Eestis on hea ning selles osas pole vaja midagi muuta, on vale. Samaväärselt väär on seisukoht, et väikeaktsionärid peaksid omama suurtega samaseid või isegi enam õigusi. Nimelt on viimastel kuudel väikeaktsionäride esindajad teinud ridamisi uusi ettepanekuid seaduse täiendamiseks, sealhulgas väikeaktsionäri väljaastumise õigus, õigus vahetada välja äriühingu juhatus, kvooruminõuete kaotamine ning õigus võtta vähemuse häältega vastu teatud ühingu juhtimist puudutavaid otsuseid.

Väikeaktsionäri huvitab lühiajaline kasum

Seadusandlust ei peaks kujundama üksikjuhtumite üldistamise ja nendega seonduvalt kirjutatud mainekujunduslike artiklite läbi.

Siiski tasuks mõista, et väikeaktsionäri mure võib praktikas kasvada ka suuraktsionäri probleemiks ja just seetõttu on ettevõtluskeskkonna huvides, et seadusega tagataks väikeaktsionärile minimaalsed õigused tänasest mõnevõrra paremini. Kuna suur osa vaidlusi tekib äriühingu kasumi jaotamisest, oleks ilmselt piisav, kui kehtestataks seadusega õigus nõuda näiteks iga-aastaselt kuni 5% kasumi jaotamist. See tagaks kindluse nii väike- kui ka suuraktsionäridele ja välistaks olukorra, kus dividendide väljamaksmise üle hakkaks otsustama äriühingu majandustegevusest eemalseisev kohus. Väljaastumise õigus peaks aga olema otseses korrelatsioonis aktsiate ülevõtmise regulatsiooniga, st seda võiks nõuda üksnes juhul, kui enamusaktsionärile kuulub vähemal 9/10 aktsiakapitalist.

Ettevõtluses on oluline stabiilsus ning kui näiteks 30% osalusega aktsionäril oleks igal ajal õigus nõuda enda väljaostmist turuhinnas või kogu kasumi jaotamist, kaasneks sellega kohe negatiivsed tagajärjed.

Säilitame terve mõistuse

Väikeaktsionär on siiski aktsionär, kellele kuulub vähemusosalus ning kes peab teadvustama nii sellega kaasnevaid võimalusi kui ka riske. Seadus ei tohi olla meede enamusaktsionäri nurka surumiseks. Pooldades küll, et seadusandlik regulatsioon tuleks üle vaadata ja hinnata, mis ulatuses võiks anda väikeaktsionäridele suuremaid õigusi, loodan, et seadusandja säilitab ka tulevikus terve mõistuse ja mõistab, et aktsionäri õigused peaksid olema siiski vastavuses tema osaluse suurusega. Kui väikeaktsionär soovib oma õigusi kaitsta, siis parim meede selleks on aktsionäride leping, mille sõlmimisel saab arvesse võtta iga üksikjuhtumi eripärasid ja asjaolusid ning kujundada aktsionäride vahelised suhted nendest lähtuvalt.

Artikkel ilmus Äripäeva äriõiguse teabevaras