Kuritöö ja karistus rahanduses ei ole tasakaalus

Käsitledes finantssektori karistusraamistikku, ei saa jätta kõrvale kirjandusklassikat, milles õigusteaduse tudeng vaevleb küsimuses, kas seadused kehtivad ainult tavainimestele ja kas privilegeeritutel on õigus neid rikkuda või vähemalt mitte saada karistatud.

Mõneti samasugused küsimused võivad painata ka tänaseid juuratudengeid, kui nad puutuvad kokku kehtiva karistuspoliitikaga. Ühtpidi on riik küsimustes, mis puudutavad igapäevaelu rikkumisi ja neile järgnevaid karistusi, üsna usin. Näiteks puude või põõsaste kahjustamise või hävitamise eest saab isikut karistada kuni kolmeaastase vangistusega. Võltskaubanduse eest – sisuliselt kaubamärgiomaniku õiguste rikkumine – karistatakse kuni kaheaastase vangistusega. Vaieldamatult teenivad karistused siin üllast eesmärki – karistus(poliitika) peab olema mõjus.

Naeruväärsed trahvid

Süüdlane pole peamine

Finantssektorit puudutavad rikkumised ei olegi pahatihti esmalt küsimused kellegi süüst ja tema kriminaalmenetluse vormis karistamisest, vaid sellise teo mõjudest kogu finantssektorile ja toimimise usaldusväärsuse tagamisest. Kriminaalmenetluslikult seda arvestada oleks keerukas, samas kui arvestamata jätmine muudaks aga karistamise poolikuks.

Finantsinspektsioon on varem korduvalt juhtinud erinevate osapoolte tähelepanu finantssektori karistusmääradele ja teinud ka ettepanekuid rakendada neid tavapärastest väärteomenetlustest erinevalt. Võtta sellistelt üleastumistelt ära n-ö kuritöö ja karistuse taak ning kehtestada haldusõiguslikud trahvid. 

Kuhu suunda finantskaristuste uuendused lähevad, määrab seadusandja tahe. Üks on aga selge: nagu keeruliste asjadega tihti juhtub, lõpeb ka käesolev kirjatükk rohkemate küsimuste kui vastustega.