Häda naisjuhtidega

Mu laste emakeeleõpetaja ütles mulle kord pikema vestluse käigus, et tema ei ole oma pika karjääri jooksul näinud koolis naissoost direktorit, kes ei juhiks alluvaid autokraatlikult. Niisuguseid mehi on ta küll kohanud, aga naisi mitte. Saan tõsisest kirjandussõbrast meespedagoogiga hästi läbi ja pean teda intelligentseks inimeseks. Rääkimata sellest, ta on suurema osa koolilastegi lemmik.

Kuid nüüd tegi hea vestluspartner üldistuse, mida oli ebamugav kuulda. Kuigi üldistused on olemuselt ülekohtused, sest sildistavad teistsuguseid ja erandeid, siis seekord teadsin, et olen elukogenud mehega suures osas nõus. Olen küll täiesti siiralt alati arvanud, et mehed ja naised ei ole juhi rolli täitmiseks põhimõtteliselt üldsegi liiga erinevad ning neil on täiesti võrdsed eeldused hästi hakkama saada, kuid minugi isiklik kogemus kõneleb suuresti ja kahjuks sama, mida lugupeetud kooliõpetaja täiesti muuseas, aga otsekoheselt välja ütles.

Paljude naisjuhtidega on tõesti häda. Täpsustan igaks juhuks: paljudega, mitte kõigiga. Naisterahvad vastutavatel kohtadel on keskmiselt rohkem pinges, valveseisundis ja karmimad kui sarnast tööd tegevad mehed. Sama tulemuse saavutamiseks töötavad naised meestega võrreldes palju rohkem, kuid tulemust ja tunnustust jagub neile napimalt. Oma positsiooni heas mõttes nautivat ja mõnusalt lõdvestunud naisjuhti, kellel jagub taktitundelist patriarhaalset perenaiselisust kõikidele alluvatele kolleegidele – niisuguseid prouasid peaaegu ei kohtagi. Naisjuhtide energia küll lõõmab, kuid organisatsiooni masinavärgis läheb see olulises osas kuhugi kaduma.