Aastavahetus ilma hümnita ei ole meie suurim mure

Ma pean ennast patrioodiks. Hümni laulmine teeb sageli meele härdaks, laulupeo alguses ja lõpus läheb silm märjaks, ent ikkagi ajas see avaliku ruumi täitnud kisa hümni mängimata jätmise üle mind esiti naerma.

Aga mida rohkem reaktsioone ja pahameelt nägin, seda rohkem olin hämmeldunud, ja lõpuks kui lugesin üleskutset minna ise Vabaduse väljakule hümni laulma, muutus see teema minu jaoks häirivaks ja tüütuks. Häirivaks sellepärast, et nii nagu kunagi kooseluseaduse vastu seismisel, tegeldakse ka nüüd pseudoprobleemidega. Kas tõesti üks kord hümni mängimata jätmine tähendab, et Eesti kaotab oma identiteedi? Ma pole veel totramat juttu kuulnud.

Eesti inimesed kuulevad hümni iga päev, kui nad seda tahavad – hommikuti Vikerraadiost ja tallinlased ka vabas õhus Pika Hermanni tornist. Lisaks mängime hümni riigipühadel, spordivõistlustel, laulupidudel jne jne. Hümn on meil väga suure au sees juba niigi. Ma saan aru, et 1. jaanuari hümni puudumine on osa suuremast pildist, mis on teinud mõningaid kodanikke murelikuks. Kuid siiski näitab väide, et meie riiki ootab nüüd häving, kui kaugele päriselust on jäänud nn esimese Eesti arvamusliidrid. Ma ei oska paremat nimetust anda inimestele, kes tõstatavad oma soojas toas täis söödud kõhuga selliseid probleeme.