Väike heategu firmasümboolikaga sokkide asemel

Kes loeb seda artiklit töö juures, võib juba kiigata lauanurga poole, kuhu kohe-kohe hakkavad kogunema kümned jõulukaardid ning kingitused koostööpartneritelt. On nende seas kunagi olnud midagi, mis päriselt kellegi südame rõõmsalt põksuma pani?

Muidugi, hõõgvein ja mandariinid leiavad ikka tänulikku tarbimist ning vast läheb kasutusse ka mõni firmasümboolikaga vidin, kuid firmakingituste põhiolemust see ei muuda – ega saajal üldiselt neid vaja ole.

Pole ka põhjust arvata, et me endi kaartide-kingituste saatus teistes kontorites teistsuguseks kujuneks, olgugi nende tarvis mõne värske vaimukuse leidmiseks hulk töötunde hakkama pandud.

Kas heategevuse abil lahendatavaid muresid saab üldse mingite vähegi objektiivsete kriteeriumite alusel olulisuse järjekorda panna? Või on nii, nagu sel teemal pigem korratakse, et heategu on heategu, peaasi, et tuleb südamest?

Elu päästmine ja kauni komplimendi tegemine on mõlemad head teod, aga ühele pulgale me neid ilmselt ei aseta. Jah, kui mu elu parajasti päästmist ei vaja, eelistan komplimenti; samas pole probleemi, kui see jääb tegemata, sest samal ajal vajas kellegi elu päästmist. Õieti – kui on võimalik päästa elu, oleks selle asemel komplimendiga piirdumine ju lausa ebamoraalne. Niisamuti on viie elu päästmine üldjuhul väärtuslikum kui ühe.

Heategu kui äriotsus

Seega valikuid võimaldavad kriteeriumid siiski on olemas ning pole põhjust suhtuda heategevusse teisiti kui otsustesse, mida teeme ettevõtluses. Siin on ju endastmõistetav, et püüame hankida piisavalt infot, hindame investeeringu tulusust, kaalume pakkumisi hinna, kvaliteedi ja partneri usaldusväärsuse põhjal – mitte ei soovita lihtsalt kuulata “südame häält”.

Selge, et nende kriteeriumite järgi nihkuvad etteotsa sõna otseses mõttes elude päästmist võimaldavad tervishoid ja õnnetuste ennetamine, eriti kui need puudutavad lapsi. Mõju poolest elukvaliteedile on raskekaalu kategooriates kindlasti ka haridus, toimetulek ja keskkond. Kuidas nende vahel siis valida?

Oletagem, et vaeme annetajana koolikiusamise ennetamisega tegelevat ning muusikakoolidele pille hankida aitavat vabaühendust, kumbki oma valdkonna tipp.

Esmalt tasuks vaadata, mis infot leiab selle kohta, millist mõju avaldab lapse edasisele eluteele kogetud koolikiusamine ja millist pilliõpingud. Loomulikult on iga laps unikaalne, kuid meid huvitavad pigem üldistatud andmed.

Järgmiseks peaksime vaatama, paljud on võimalikke abivajajaid ja paljudeni pakutav lahendus jõuab. Pannes senised infotükid kokku, võib näiteks tulemus olla, et üks lahendus mõjutab paljusid lapsi vähesel, teine väikest hulka suurel määral – sel juhul on nad endiselt võrdse kaaluga.

Kolmas kriteerium on kulutõhusus. Kui näeme, et samaväärse tulemuse saavutab ühel juhul näiteks 1000 ja teisel 2000 euroga, saame esimesel juhul samal määral aidata kaks korda enam lapsi ning ratsionaalsete annetajatena peaks meie valik olema see.

Nagu elus üldse, nii muidugi ei saa ka heategevuses saavutada täiuslikku ettenägemist. Küll aga saab järjepidevalt sarnast mõttekäiku rakendades teha otsuseid, mis aitavad rohkemaid inimesi kui juhuslikud heateod. Pole sugugi paha ei jõulu- ega muu aastaaja kingituseks.