Reform on Keski kõrval suur võitja

IRL võttis sellise tulemuse, nagu viimase nädala uuring näitas – kuigi tuleb öelda, et seda oli rohkem kui varasemad uuringud lubasid. Loodan, et sellest ei leita põhjust järeldada, et valija tänas neid 2016 sõlmitud koalitsioonileppe sisu eest: et kanamunad, uute valijate otsimine ja vanade unustamine, segane maksupoliitika, vähemkindlustatud leibkondadele ümber orienteerumine (NB! vaatame olukorda IRLi valija seisukohast) ja üldse Keskerakonnaga koalitsiooni loomine olidki õiged sammud. Muidugi mitte.

Aga Eesti poliitika üldseisu vaatenurgast oli hea, et IRL tuli Tallinnas üle künnise – vastasel juhul oleksime järgmised poolteist aastat ikka väga nõrga keskvalitsusega, kus domineeriks Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide vasakpoolsem poliitika. Nii oli IRLi tulemus hea uudis ka peaminister Jüri Ratasele, kes kahtlemata oli selle pärast üksjagu mures.

Sotsidel on, mille üle pead murda

Praegu on Reformierakond ilmselt pea kõikides eesti keelt kõnelevates valijasegmentides, v.a kõige madalama sissetulekuga valija ja 74+ vanuses valija, esimesel kohal. Nende hea valimistulemus muidu väikese valimisaktiivsuse taustal räägib ka ennekõike heast kampaaniast – kui teiste valijaid jäi koju, siis nemad tegid head tööd iga valija välja toomisel.

EKREl nõrgad nimekirjad

EKRE tulemus ei ole ka ratsionaalselt võttes üllatav. Emotsionaalselt aga küll – kuna meedias suutsid sotsid ja EKRE väärtuskonfliktis võtta tavapärase Keskerakonna ja Reformierakonna vahelise valimiskonflikti kõrval pea võrdse positsiooni, siis eeldati, et see läheb ka valijale keskmisest rohkem korda ning EKRE valija tuleb oma omavalitsustes neid ka valima. Läks aga teisiti.

Esiteks, valija ei pidanud kohalike volikogude valimisel üleriigilist väärtuskonflikti oma valimiskäitumist kujundavaks faktoriks – st valija, kelle jaoks võrdõiguslikkus on küll oluline, ei pea seda volikogude valimistel otsust määravaks. Teine EKRE probleem on endiselt nimekirjade ebaühtlus, lausa nõrkus. Keskmisel valijal on raske leida nende nimekirjadest tuttavaid inimesi.

Keskerakonda ei toetata Savisaare pärast

Keskerakond on Reformierakonna kõrval suur võitja. Oleksid olnud ka siis, kui nad poleks Tallinnas üksinda enamust täis võtnud. Meenutame 2016 varasügist seisu, kui Keskerakonnas viidi läbi juhi vahetus, erakond oli lõhenemise äärel. Eesti poliitika- ja meediakeskkond on tiine spekulantidest, kelle jaoks Keskerakond pole Savisaareta midagi väärt.

Need inimesed ei pannud tähele, et juba 2011. aastal, kui pronksiööst oli neli aastat möödunud, suutis Kadri Simson taastada Pärnus Keskerakonnale veidikenegi toetust eesti keelt kõneleva valija seas, kuigi väljaspool Tallinna ja Ida-Virumaad jäi Keskerakond kõikides ringkondades parlamendierakondade seas viimaseks. Need inimesed pole tähele pannud, et kui Savisaar väiklaselt karistas Ratast ja tõstis ta viimase koduringkonnast Mustamäelt välja 2015. aastal Harju-Rapla ringkonda kandideerima, suutis viimane tööd teha nii seal kui õhtuti Mustamäel-Nõmmel, et oma isa Rein Ratase kampaaniat toetada.

Ja inimesed ei ole aru saanud ka sellest, et venelased ei toeta Keskerakonda mitte Savisaare pärast, vaid selle pärast, et Keskerakond toetab nende arvates vene keelt kõnelevaid inimesi. Arvestades möödunud sügist, on Keskerakonna selline tulemus siiski väga suur kompliment nende tänasele meeskonnale. Taavi Aasa kergenduspisarad olid tõelised – seal oli pinge ja vastutuskoorem kõige suurem, sest Savisaare kõrvalemängimine oli väljastpoolt vaadates suur gambiit. 

Valimisliitude edu pärast on mul hea meel, kuigi sisetunne ütleb, et kui haldusreformi üleminekuaeg mööda läheb, jääb muude tingimuste samaks jäädes ka valimisliitude panus valimistel nõrgemaks. Suuremad vallad soosivad erakondade ja tsentraalse ressursi pealetungi. Selle vastu aitaks omavalitsuste valimiste raames künnise langetamine veelgi ja võibolla ka reklaamipiirangute läbimõtlemine selliselt, et need toetaks tegelikult Eesti elanike võrdsemat ligipääsu poliitikale.

Savisaare liit oligi nii nõrk, nagu uuringud näitasid. Nende kampaania mõjus klounaadina, kus kellelgi ei olnud mitte kellelegi midagi pakkuda. Kui sa tuled uue nimekirjana valimistele, siis sul pole oma valijaid, keda kasti juurde tuua. Sul peab olema väga selge, teistest eristuv pakkumine, mis murrab olemasolevate erakondade vahelist tasakaalu ja püstitab mingi uue küsimuse, millele sina oled vastus. See nimekiri ei teinud katsetki üldse midagi teha ega kellelegi pakkuda.