Eesti vajab mõõdetavaid eesmärke

Kui üldsus ei ole teadlik valitsuse eesmärkidest, siis on midagi puudu: kas on eesmärgid elukauged ja väheambitsioonikad, ühiskonda ei ole eesmärkidesse saavutamisse kaasatud või kõige halvem – avalik sektor ise ei võta neid tõsiselt. Niiviisi püstitatud eesmärgid ei hakka tööle.

AÜE näide ei ole juhuslik, vaid toodud seetõttu, et neilt on õppida nii lihtsat ja selget kommunikatsiooni kui ka seatud mõõdupuude ambitsioonikust. AÜE riiklike eesmärkide seas torkavad silma edetabelieesmärgid, millest mitu sihivad eri indeksites maailma esikohta. Nii sihitakse end parimaks näiteks Maailmapanga äritegevuse lihtsuse indeksis, ÜRO valitsuse e-teenuste indeksis (mõlemas olime seni AÜEst ligi 20 kohta eespool, kuid esimese aasta jooksul on AÜE edenenud juba üle viie koha ülespoole), aga ka maailma majandusfoorumi konkurentsivõime edetabeli lennujaamade ja sadamate taristu kvaliteedi ning politseiteenuste usaldusväärsuse näitajates.

Eesmärgi sõnastamine ei garanteeri veel selle täitmist, kuid valitsuses selle riikliku ülesandena kokku leppimine ja avalik välja lubamine tõstab oluliselt sinna jõudmise tõenäosust. Kui Eesti valitsus sõnastas 2002. aastal liiklussurmade vähendamise visiooni (224-lt 100-le 2015. aastaks), siis jõuti sinna juba 2009. aastal, sest suur eesmärk innustas politseid ja teisi osapooli mitte üksnes planeerima ja kirjutama seadusmuudatusi, vaid tõhustama ka igapäevast tööd.

Kahju, et "15 aastaga Euroopa viie rikkaima riigi hulka" jäigi vaid lubaduseks ja valimisvõidu järel tööle asunud koalitsioon ei nimetanud seda visiooniks.

Visioon peab olema selge

Visiooni võib tappa ka eesmärgi sogasus. Üks Eesti  võtmenäitajaid on juba ligi kümnendi olnud tootlikkus hõivatu kohta ELi keskmisest. Ükski ettevõte ei arenda end tootlikkuse, vaid kasumi, kasvu või turuosa nimel ning ka igapäevaelus ei küsi keegi teiselt, mis on tema aastatootlikkus või kas see tõuseb. Valitsus tahab, et näitaja kasvab, kuid kas ka tegutseb selle nimel?

Tootlikkus on matemaatiline suhtarv ja parema tulemuseni jõudmiseks on laias laastus kolm viisi: Eesti ettevõtete käivete kasvatamine, ühikute – inimeste või töötundide – vähendamine ja/või ostukulude vähendamine. Kui esimesed kaks saavad ettevõtluspoliitikas olulist tähelepanu (ekspordi kasvatamine, tootearendus kallimate toodete ja teenuste pakkumiseks, investeeringud seadmetesse, automatiseerimine ja digitaliseerimine), siis samal ajal sööb tootlikkust teisest otsast ostukulude kasv (nt transpordikulud, energiakulud).

Matemaatiliselt vastuolulise või raskesti selgitatava visiooniga ei teki ka avalikku survet, et valitsuse otsused ja igapäevategevused peaksid viima eesmärgile lähemale. Enamgi veel, kui suur visioon ei ole üheselt mõistetav, siis leiavad isegi ministeeriumid endale parema meelega eraldiseisvad eesmärgid kui kujundavad oma vastutusala toetamaks riiklikke katuseesmärke.