Katuserahade süsteem laseb läbi

Kaks võimalust

Lahenduseks on pakkuda kaks varianti. Esiteks teha saadikute soovid isiklikuks, mitte fraktsioonipõhiseks. Igal saadikul oleks võrdselt nii opositsioonis kui koalitsioonis olles üks summa, mida suunata. Saadik saab selle summa suunata just sinna piirkonda, kus ta viimati kandideeris ja mandaadi sai. Selline lähenemine tagaks võrdsuse summades, kus riigikogu liige on võrdne, olenemata parteist ning ka regioonid oleks enamvähem kaetud.

Kui summa on isikupõhine, siis vastutab saadik selle õige ja ausa ning läbipaistva jagamise eest. Suunates selle mõnele oma ringkonna mittetulundusühingule, võtab ta vastutuse, et jagatav raha läheb päriselt kohapealsesse arengusse, mitte mõnele varjatud ühingule, millest piirkonnas keegi ei tea. Raha vastuvõtja võiks olla aruandekohuslane saadikule. Nii saab avalikkus raha paigutust jälgida saadiku kaudu.

Teine variant on selline suunatud raha üldse ära kaotada. Erakonnad saavad niigi riigieelarvest igal aastal 5,4 miljonit toetust, ja kui katuseraha veel juurde liita, siis ületab summa juba kümme miljonit eurot.

Kui selline jagamine üldse kaotada, tuleb regionaalset arengut toetada teistmoodi. On selleks siis riigieelarves igale omavalitsusele kindel võrdne summa, mida omavalitsus jagaks edasi vabaühendustele või maakonna põhiselt. Nii antaks rohkem otsustusõigust kohalikele ning otsused sünniks ühendustele lähemal.

Kindel on aga see, et praegune katuserahade süsteem ei ole läbipaistev, õiglane ega ka regionaalseid vabaühendusi ja omavalitsusjuhte väärtustav. Selliselt tuleks rahade jagamine lõpetada kohe. Omadele katuse pakkumine ei sobi ausa ja läbipaistva ning toiduahelateta valitsemisega kokku.