Riik kütab üle

Eesti Panga blogis kirjutab ta, et eelarvestiimuli mõõtmisel tuleks arvestada ka välistoetustega, mis mõjutavad nii eelarve tulusid kui ka kulusid.

Eesti viimase aja majandusnäitajate –  vähenenud tööpuudus, kasvav tööjõupuudus, kiirenenud majanduskasv ja inflatsioon – taustal on majanduse täiendav stimuleerimine riigieelarve abil arusaamatu. Kõigepealt mõistetest. Nominaalse eelarvepositsiooni, tasakaalu, puudujäägi või ülejäägi all peame silmas eelarve tulude ja kulude vahet. Struktuurse positsiooni leidmiseks korrigeeritakse nominaalset positsiooni äritsükli ja erakorraliste sündmuste mõjuga. Struktuurne positsioon annab sisuliselt hinnangu selle kohta, missugune oleks eelarve ülejääk või puudujääk, kui majandus toimiks n-ö tavatingimustel.

Eelarvepositsiooni analüüsimisel peab silmas pidama, et struktuurse eelarvepositsiooni hinnangud on osutunud minevikus lausa piinlikult ebatäpseks ja et kiire majanduskasvu aastatel on eelarvestiimuli mõju majandusele üldjuhul alahinnatud. Kõige ilmekamalt tuleb see välja, kui võrdleme buumiaegseid hinnanguid tänaste näitajatega. 2007. aasta sügisel uskus Euroopa Komisjon tõsimeeli, et Eesti jooksva aasta eelarve tsükliliselt korrigeeritud ülejääk oli 2,4% sama aasta prognoositud potentsiaalsest SKPst ehk valitsus kogus reserve enam kui küllaga. Möödunud aasta sügisel arvas komisjon aga 2007. aasta kohta, et eelarve oli tsükliliselt korrigeeritult 3,7% defitsiidis ehk buumiaegne eelarve ülejääk oli majanduskasvus olevat õhku arvestades liiga väike. Hinnangud eksisid samas suunas ka 2005. ja 2006. aastal.