Mailis Repsi appikarje

Teema, mille minister Mailis Reps täie teravusega laia avalikkuse ette tõi, on Eesti tuleviku jaoks kriitilise tähtsusega. Eesti maailma tipptasemel üldharidus ja supertulemused PISA testides ei kindlusta edu edaspidises elus, vaid loob üksnes teatud eeldused selleks.

Haridus (ka gümnaasiumiharidus) on üksnes vahend edukaks hakkama saamiseks elus – meie elukestva õppe strateegia sõnastab hariduse eesmärgi väga ilusasti ja selgelt: väärikas eneseteostus ühiskonna-, töö- ja pereelus. Meie praegune gümnaasiumiharidus jätab lõpetajad ajakohaste kutseoskusteta ja seetõttu ettevalmistust väärikaks eneseteostuseks ei taga.

Gümnaasiumis jäävad reeglina piisavalt omandamata kaks tänapäeva maailmas kriitilist oskust – teoreetiliste teadmiste praktikas rakendamise oskus ning kaasaegsete tehnoloogiate tundmine ja nende rakendusoskus. Jah, gümnaasium võib olla väga hea ettevalmistusetapp kohe kõrgkooli (eriti humanitaaraladele) astujatele. Aga ka sel puhul tõuseb küsimus proportsioonist. On selge, et edaspidiseks eluks asjakohaseima ettevalmistusena ei ole meie praegune gümnaasium enamikule noortest parim lahendus.

Igaühele midagi

Parimaks lahenduseks on märksa parem karjäärinõustamine ja palju laiem skaala valikuid: humanitaargümnaasiumid; tehnikagümnaasiumid; gümnaasiumid, kus õpitakse ja praktiseeritakse teatud eriala, ja muidugi kutsekoolid. Ükski nendest valikutest ei tohi olla tupik. Kutsekoolis peab olema võimalik omandada ka selline üldharidus, mille pärast ei pea piinlikkust tundma. Just see tundub olevat põhjus, miks me ei saa ega saa üle kutsekoolide kehvemast mainest, vaatamata nende erialasele tipptasemele. Ka kutsehariduses peab olema palju enam diferentseeritust. Pole arukas, et nii müüja kui IT-spetsialist õpivad ikka kolm aastat. Keerukamatel erialadel tuleb sisse viia nelja-aastane kutseõpe, mis tagab ka korraliku üldhariduse. Ja kindlasti saab rea erialasid omandada palju kiiremini.

Seega ministri tõstatatud küsimus kõlab minule pigem kui appikarje: „Eestis on õpikohti gümnaasiumites ja kutsekoolides kokku oluliselt rohkem kui sisseastujaid! Ja need täidetakse proportsioonis, mis pole kasulik ei noortele ega ka Eestile tervikuna. Seda on vaja muuta!“

Miks minister valis sellise terava püstituse murekoha esiletoomiseks, seda on raske hinnata. Ju ta hindas, et ilma põhjaliku raputuseta ei ole me võimelised ületama ajaloolist väärkujutelma, et Arno „linnaharidus“ on ikka midagi paremat ja kõrgemat kui Tootsi oma. Vaatamata sellele, mis edasi juhtub ja mis meil elus vajalik on.