2030. aastaks paberlehed läinud?

Alalhoidlikud lugejad

Trükiajakirjanduse suhteliselt pikka iga Eestis võib tõlgendada kui märki, mis viitab meie mahajäämusele moodsatest digiriikidest. Ent teisalt näitab see Eesti ajakirjanduse stabiilsust ja lugejate alalhoidlikkust. Ka Saksamaa konservatiivsele trükimeediale annab Dawson armuaega 2030. aastani.

Millise kiirusega paberlehed ka ei hääbuks romantilisteks nišiväljaanneteks, tõotatud veebimaal ei oota kedagi ees kullamäed. Inglise lipulaeva The Guardian kakskümmend aastat peatoimetajana juhtinud Alan Rusbridger ütleb otse, et ajakirjanduse eksistentsile on eluliselt tähtsad nii tüse rahakott kui ka toimetuse iseseisvust tagavad juhtimisstruktuurid. Seda eriti olukorras, kus omanik peab ajakirjandust subsideerima. Guardiani eduloo (kümne aastaga üheksandalt kohalt veebiajakirjanduse turuliidriks) aluseks on Guardian Media Groupi otsus müüa 700 miljoni naela eest maha kuulutuste portaal AutoTrader. Müügitulust peaks piisama Guardiani kahjumi katmiseks veerandsaja aasta jooksul. Kasum ei ole sõltumatuse näitaja, kõlab Guardiani filosoofia.

Omanikud, kes vanade aegade vaimus seavad võrdusmärgi väljaande ärilise ja sisulise edukuse vahele, jäävad üha enam hätta konkurentsis nendega, keda kasum ei huvita või kes kasutavad meediakontserni teistes harudes teenitud raha. Kuulutusteäri on võimalikest doonoritest kõige loomulikum. Sellele toetub nii soomlaste Alma Media, norralaste Schibsted kui ka Eesti Meedia. Soomlased teenivad raha Ida-Euroopas, norralased Rootsis ja Prantsusmaal, eestlased Leedus. Kui suur on Postimehe ja üldse Eesti ajakirjanduse tegelik kahjum, võib vaid oletada.

Millega toita ajakirjandust?

Paraku ei leidu igas meediafarmis lüpsilehmi, kelle abiga hoida ajakirjandust elus. Ka neli põlvkonda Washington Posti selja taga seisnud Grahamite perekonnal sai 2013. aastal raha otsa ja nad pidid oma väärika väljaande kõigest 250 miljoni dollari eest müüma mehele, kes oli vanematelt laenatud raha eest garaažis (sõna otseses mõttes!) välja mõelnud ühe kentsaka e-raamatupoe idee. Tänaseks on Jeff Bezos, globaalkaubamaja Amazon omanik, maailma rikkamaid inimesi.

Mõned Washington Posti uhked ajakirjanikud lahkusid. Enamik jäi ärevusega ootama muutusi. Kuid Bezost ei peeta ilmaaegu Ameerika kõige võimekamaks CEOks (suurinvestor Warren Buffetti hinnang). Ta ei liitnud väljaannet Amazoni külge. Õigupoolest ei ole Amazonil pistmist Washington Posti diiliga – Grahamitelt ostis aktsiaid Bezos eraisikuna.

Bezos ei asunud peale suruma kontsernisünergiat ega täitnud väljaannet käsi-peseb-kätt-reklaamidega. Ta ei andnud Washington Postis privileege IT-üksusele. Vastupidi, ajakirjanike keskmine palk on oluliselt kõrgem veebiarendajate, turundajate, finantsistide omast. Bezos ei ole panustanud lehekülgedesse (paberikulusid on ta kärpinud), vaid andekate ajakirjanike motiveerimisse. Tema meelest sõltub väljaande saatus (eelkõige konkurentsis sotsiaalmeediaga) brändi tugevusest. Ja brändi hoiavad loovajakirjanikud, nagu usub elektroonikuharidusega miljardär Bezos.