Karavan liigub edasi

Sellel on mitu põhjust. Esiteks pole Eesti olulisemate poliitiliste parteide programmilised seisukohad üksteisest drastiliselt erinevad. Kõik parteid püüavad meeldida võimalikult laiale valijaskonnale ning inimeste poliitikasse minek pole mitte niivõrd maailmavaateline küsimus, kui pigem võimaluste otsimine poliitilise karjääri teostamiseks. Poliitikutel pole mingit probleemi vahetada oma kodupartei kas või päeva pealt senise konkurendi partei vastu, seda muidugi juhul, kui selles parteis õnnestub oma poliitilist kapitali enda jaoks paremini realiseerida.

Teiseks pole Eesti tingimustes parteidel üksi võimalik valitsust moodustada ning koalitsioonivalitsused siluvad parteide vähegi erilised ideed ühtseks halliks poliitiliseks vooluks.

Kolmandaks muidugi poliitiliste parteide nõrk kompetents paljudes küsimustes, mis tähendab seda, et nii seadusloome kui ka praktiline igapäevane protsesside juhtimine on suures osas koondunud ministeeriumi ametnike kätte.

Suuri muutusi ei paista

Valitsuse juhtpartei Keskerakonna jaoks on võimule tulemise protsess olnud aga raske ja keeruline. Olukorras, kus partei on sisemiselt lõhki, kauaaegsest pealinnas võimul olemisest korrumpeerunud, on olnud raske leida õigeid inimesi ja õigeid sõnumeid. Siiski on peaminister suutnud käituda nendes kriitilistes olukordades kiirelt ja otsustavalt. Oma ministrite kiire ja resoluutne vahetus on jätnud Keskerakonnale üsna kindla positsiooni valitsuses jätkamiseks.

Tundub, et poliitikas teatud stabiilsusele panustajad võivad tänase valitsusega rahul olla. Valitsus suuri põhimõttelisi otsuseid vastu ei võta ja elu läheb suures pildis endiselt edasi. Muutusi ootavad valijad aga ei näe, et Ratase valitsus liigutab maksukoormust töötajatelt kapitalile, kaudsetelt maksudelt otsestele maksudele. Ilmselt ei näe me ka ühiskonna regionaalse ja inimestevahelise kihistumise vähendamist ega Euroopa Liidu ummikusse jooksnud poliitikale uute lahenduste väljapakkumist ega realiseerimist.