Kõik kisub kiiva

Riigi ametkond kerkib nagu pärmitaigen. Kes siis tegelikult on seaduseandja, kas riigikogu? Ministeeriumid on varustatud suurte osakondadega, kus eraldi juristid, Euroopa asjatundjad, suhtekorraldajad jne. Kõik seaduseelnõud valmivad ministeeriumites, aga need on nii vingelt koostatud, et kui võtta suvaline seaduseelnõu, minna sellega juhuslikult valitud riigikogu liikme juurde ja paluda refereerida, et mille poolt ta hääletas ja mida see mõjutab, siis oskab tänasest koosseisust vastata 10-15 inimest. Riigikogu ei saa tegelikult aru, mida ametkonnad teevad ja mida neile ette söödetakse.

Parim näide on Rail Baltic, vähegi mõtlevad ja mingitki haritust omavad inimesed saavad aru, et see on kellegi isiklike või korporatiivsete huvide projekt, mis kahjustab Eesti riiki mitmel moel, kuid viimasel konverentsil riigikogus, kus neid probleeme tutvustati, käis kohal umbes kümme riigikogu liiget. Järjest rohkem olen hakanud mõtlema, kas peaks kehtestama riigikogusse kandideerijatele nõuded elukutse, hariduse, kogemuse, keelteoskuse jne suhtes. Kuna enamasti taanduvad riigikogus vajalikud oskused kas juriidikale või majandusele, siis peaksid riigikogu liikmel neist teemadest arusaamise oskused olema.