Kõik kisub kiiva

Uue koalitsiooni algus oli paljulubav, eriti hea meel oli mul isiklikult selle üle, kui lubati kaasata maksupoliitika aruteludesse eksperte. Tagantjärele tahaks muidugi teada, kes need eksperdid olid, kes soovitasid hakata eelarveauke lappima panditulumaksu, pakendiaktsiisi ja muu sellisega.

Ei ole mingit kontseptsiooni, et kuidas Eesti ettevõtluskeskkonda paremaks teha. Asi kisub kiiva igal tasandil, ja ega ministriteks ei ole ka oma ala asjatundjad. See hakkab järjest rohkem meenutama 90ndate aastate algust, kui plats puhastati ja poliitikud olid ilma hariduse ja kogemuseta.

Autode võimsuse maksustamise asjus tsiteeriksin ühte EVEA volikogu liiget: maapiirkonnas enam riiki ei ole, pean sõitma võimsa neljarattaveolise autoga, et maal talvel üldse hakkama saada, teed on puhastamata ja ühistransporti ei ole. Ettevõtja mure on ka inimeste tööle ja koju vedu. Aga rahandusministeeriumi ametnike ja poliitikute meelest on see luksus, mida tuleb maksustada. Midagi ei ole teha, kui ikka ettevõtluses kogemust ei ole, siis olukorrast aru ei saada.

Riigi ametkond kerkib nagu pärmitaigen. Kes siis tegelikult on seaduseandja, kas riigikogu? Ministeeriumid on varustatud suurte osakondadega, kus eraldi juristid, Euroopa asjatundjad, suhtekorraldajad jne. Kõik seaduseelnõud valmivad ministeeriumites, aga need on nii vingelt koostatud, et kui võtta suvaline seaduseelnõu, minna sellega juhuslikult valitud riigikogu liikme juurde ja paluda refereerida, et mille poolt ta hääletas ja mida see mõjutab, siis oskab tänasest koosseisust vastata 10-15 inimest. Riigikogu ei saa tegelikult aru, mida ametkonnad teevad ja mida neile ette söödetakse.

Parim näide on Rail Baltic, vähegi mõtlevad ja mingitki haritust omavad inimesed saavad aru, et see on kellegi isiklike või korporatiivsete huvide projekt, mis kahjustab Eesti riiki mitmel moel, kuid viimasel konverentsil riigikogus, kus neid probleeme tutvustati, käis kohal umbes kümme riigikogu liiget. Järjest rohkem olen hakanud mõtlema, kas peaks kehtestama riigikogusse kandideerijatele nõuded elukutse, hariduse, kogemuse, keelteoskuse jne suhtes. Kuna enamasti taanduvad riigikogus vajalikud oskused kas juriidikale või majandusele, siis peaksid riigikogu liikmel neist teemadest arusaamise oskused olema.