Valitsuse meeleparandus annab lootust

Pidurid on õnneks olemas

Äsja tundus, et asi lähebki vägisi käest, kuigi valitsuse kavatsus täita kõigi soove oli üllas. Viimane nädal on siiski näidanud, et õnneks võivad pidurid siiski veel korras olla. Mitmest maksumuudatusest on loobutud ja IRLi uus esimees Helir-Valdor Seeder on asunud ministriportfelle ümber paigutama.

Kelle teene see iganes on, meeldib mulle see, et vähemalt osa valitsuse liikmeid on valmis erapooletuid nõuandvaid häälid kuulda võtma ning uljuses tehtud otsuseid ja kokkuleppeid üle vaatama. See annab julguse uskuda, et seni, kuni valitsus on valmis arupidamiseks aega maha võtma ja asjatundjate nõu kohaselt vajadusel ka varasemaid rutakalt ja rapsides vastu võetud otsuseid ümber hindama, võib veel selle rongiga mõni aeg kaasa sõita. Ise oma vigadest õppiv ja ennast uuendav valitsus võib püsida kaua, sest meeleparandus kristliku põhimõttena on alati edasiviiv ja uuendav jõud.

Valitsusjuhi erakonnale hinnangut andes võime tõdeda, et Keskerakond ei olegi olnud ainult ühemehepartei ning õhku, mida oponendid erakonna läbi aegade stabiilselt kõrgest toetusreitingust välja lootsid lasta, väga palju polegi. Viimased pool aastat on Keskerakond olnud siiski harjumatult üsna uues olukorras. Ma ei mõtle siin skandaale, mis on sundinud peaministrit oma meeskonda muutma. Skandaale on Keskerakonnas alati olnud ja need on erakonda pigem toitnud. Pean silmas tõsiasja, et Tallinna all-linn ja ülalinn ei olegi enam juba traditsiooniliseks kujunenud vastasseisus.

Kahte eraldi taktikat enam kasutada ei saa

Seni, kuni pealinnas oldi võimul ja Toompeal opositsioonis, võidi mõlemal pool harrastada erinevat taktikat ja retoorikat ning vajadusel ka hoida piisavat distantsi, et mitte probleeme omavahel põimida. Uues olukorras tuleb erakonnal kanda hoopis teistsugust vastutust ning mulle tundub, et nii peaminister Jüri Ratas kui ka Tallinna tegevlinnapea Taavi Aas on mõlemad sellest suurepäraselt aru saanud. Keskerakond teeb praegu läbi oma kestmise jaoks väga olulist identiteedi taasloomist. Sealjuures, võrreldes eelmise sügisega on kadunud jutud erakonna sügavast ja saatuslikust lõhestumisest. Eks oktoobrikuised valimised lase tõel ilmsiks saada.

Vaimulikuna hindan ma ka seda, kuidas Keskerakond ei ole suures puhastumistuhinas distantseerunud oma minevikust ega ka hüljanud kergekäeliselt erakonna suurkuju Edgar Savisaart, kuigi see võiks pragmaatilistel põhjustel või meedia survel olla paljude arvates erakonna maine jaoks vajalik. Olen mõistnud, et erakonna juhtide väärtusmaailm ei luba jätta kedagi lihtsalt maha, vaid edasi püütakse minna üheskoos kõigile sobivas tempos. See on mulle sümpaatne, näidates, et aated ja põhimõtted veel ka tänapäeval midagi maksavad ning süda on inimestel õiges kohas. Õnneks saab viimast nentida kõigi parlamendierakondade kohta, isegi kui mõne erakonna maailmavaade jääb minu isiklikust maailmatajust ja -mõistmisest üsna kaugele.