Kes on riigimees?

Ent mul käib üle mõistuse poliittehnoloogiline hüsteeria, mis ei võimalda enam näha pooltoone, tunnistada avalikult küsimuste keerukust ja sedakaudu tunnustada mõningaidki vastaste samme. Mul tulevad peaaegu härduspisarad silma, kui kuulen mõnda poliitikut, kes oma vastasega kaasa mõtleb, selle asemel et ta esimese lausega ebakompetentsusse pagendada. Artur Talvikul võivad olla kui tahes sümpaatsed ideed vähema bürokraatia ja vähema politiseeritusega riigist, ent kui seda saadab koalitsiooni lame hukkamõist, siis ei tekita see usaldust, et võimu teostades hakkaksid Talvik ja tema esindatud erakond ise paremini käituma – retoorikas pole küll suurt kvaliteedivahet tunda. Loomulikult ei tähenda viisakas poliitik veel head poliitikut, ent viisakus pole ju muud kui inimliku läbikäimise vorm, millega tunnistatakse teiste eluõigust. On ikka väga oluline, kuidas asju öelda. Stiil on sisuga seotud, midagi pole parata.

Eriti groteskseks võib muunduda mõne reformierakondlase retoorika, kibeduseks käärinud üleolek. Aeg-ajalt tekib tunne, et kui anda sellele mingi käegakatsutav kuju, kattuks Eesti taevas mürgise suduga. Ainus pääsetee meid hukust päästa oleks Reformierakond võimule lasta. Ent lunastaja paralleelid võiks jääda Edgar Savisaart kummardava Heimar Lengi pärusmaaks. Naljakas, kuidas retoorika tasandil pole parteide vahel sageli olulist veelahet. Ei saa aru, milline oluline vahe on autorollotajatel ja prüginihverdajatel.

On sümpaatne, kuidas Ratas vähemalt püüab teravatest vastandustest hoiduda. Tõsi, ümaruste hinnaga. Sestap oleks parem harjutada kas-küsimustele konkreetselt vastama.

Vastandumises on peidus ühisosa

Olen mõelnud, misasi see riigimehelikkus õieti on. Minu nägemuses ennekõike kaks asja. Esiteks: orienteeritus ühisosale. See ei tähenda loomulikult, et kõigiga peaks kõiges nõus olema, mõnikord on vaja ka jürgenligilikku otsekohesust. Ent riigimehelik hoiak võiks lähtuda valmisolekust leida esmapilgul vastandlikes ettekujutustes mingisugustki kompromissi ja koostöö võimalust. Riigimees võiks liikuda äärmustest keskkoha suunas, mitte vastupidi. Kõikides vastandumistes on peidus ühisosa.

Võtame näiteks multikultuursuse ja migratsiooni küsimuse – üksteise sildistamise ja üha vaenulikuma vastandumise käigus on unustatud, et vaidluse aluseks on sügavalt inimlik hirm meie ühiskonna igapäevase heaolu pärast. Ühtedele kangastub turvalisus rahvuslikus puhtuses, teistele, vastupidi, kultuurilises mitmekesisuses, ent südant valutavad enam-vähem kõik. Ometi jääb pealispinnale muu. Olgugi et kaldun multikultuursuse suunas, ei näe ma mõtet protektsionismi üheses siunamises.

Kui protektsionism on viisakas, jättes mustadele uksed näitamata, siis on ta täiesti aktsepteeritav sotsiaalpoliitiline vaade. Teisalt pole ka multikultuursus fakt, mille ette inimesi panna, vaid lihtsalt üks eksistentsi võimalusi. Samas tajun selgesti, et kui EKRE võitleks sama kirega näiteks kohaliku koduvägivalla või liiklushuligaanlusega, nagu nad võitlevad kümmekonna põgenikuga, siis võiks olla päris äge.

Sellega seoses meenub mulle üks Kaido Ole maalisari. Tegu oli hiiglaslike värviringidega, kus värvid üksteisest üle libisesid. Iga värviringi keskel seisis aga suur küsimärk. Just nimelt – on olemas üks punkt, kus kõik värvid, kõik visioonid kohtuvad. See on punkt, kus esiplaanil on korraga inimlikkuse tuum: mitte meie kultuuriline taust või seksuaalne orienteeritus, vaid iga inimese võime tunda rõõmu, hirmu, armastust ja viha. Kuidas sellega hakkama saada? Kuidas saada hakkama enda ja teiste inimeste elutundega? Seda küsimust ei saa vältida ühelgi ühiskonnaelu tasandil – perekonnast riigini. Ma ei usu, et ühiskonna järsk lahutamine (või kõikide küsimuste lahendamine selle lahutamise valguses) on kõige õigem vastus. Ent seda, kas see on nii, oleksin nõus meeleldi arutama – selle asemel et leida, et mõnel sotsiaalsel huvigrupil on mingil põhjusel vähem õigusi või võimeid kaasa rääkida.