Sest nad ei saa aru ja neid ei huvita

Oma mõtetest ja tegudest ja nende mõjust saadakse aru alles siis, kui need on avalikkuse kaudu endale tagasi peegeldatud. Martin Repinski ei saanud aru, et minister ei tohi oma kitsepidamise asjus vassida. Mailis Reps ei mäletanud, et minister ei tohi otsesõnu valetada, eriti, kui tema jutt on kusagil lindis. Mihhail Korb ei mõistnud, et minister ei tohi oma hetkelise ebamugavuse maandamiseks loopida valitsuse ametlikust liinist erinevaid loosungeid.

Kolmest kaks on ametist enneaegu lahti saanud. Võib-olla oleks skoor kolmest kolm, kui Repsi kaasus poleks olnud ajal, mil Ratase valitsuse tekitatud ootuspalang oli alles tipus ja skandaali keskmesse sattunud minister peesitas Edgar Savisaare kukutamise aupaistel.

Ainult üks idee – võim

Lihtsal vastusel on sama lihtne taust. Raske on teada, mis teed, kui sul pole aimugi, miks teed. Praeguse koalitsiooni kokkupanijatel oli ainult üks idee – võim.

Kaks tükki tahtsid võimule jääda, üks tahtis võimule saada. Sellega on nende tegelik programm olnud algusest peale täidetud – Reformierakond on kukutatud. Kuid mis edasi?

Riigi arendamise plaani polnud ega pole. Keskerakonnal pole pärast pikka opositsioonis istumist õrna aimugi, kuidas valitseda. Kitsamas ringis kipuvad ministrid kurtma, et õnne õuele toomiseks ei piisagi paljast heast tahtest. Suure pildi nägemist ja terviku tajumist ning peale kõige muu veel raha on ka tarvis.

Sellest viimasest on aga puudus suur. Nii suur, et seda üritatakse leida kõigi mõeldavate ja mõeldamatute vahenditega. Automaks tuleb ja ei tule. Mingi pakendite täiendav maks või mis iganes tuleb või ei tule. Abikaasade ühisdeklaratsioon kaob või ei kao. Vaid lihtsa maksusüsteemiga on lihtne – see ei ole enam lihtne.

Miks? Sest idee on asjaosalistel sama mis ennegi. Võim. Võim iga hinna eest. Jüri Ratast ei huvita, mis saab viie või kümne aasta pärast. Ta teab, et kui Keskerakonna fraktsioon läheb riigikogu selles koosseisus lõhki, siis laguneb ka valitsus ja Ratas läheb ajalukku suure ebaõnnestujana.