Artur Talvik, ärge minge!

Talvik seevastu on teinud nii, et on, mida mäletada. Tallinna Sadam, Arsenal, Arvo Sarapuu ärid. Kõik need teemad on avalikkuse tähelepanu keskmesse sattunud suuresti selle pärast, et Talvik on afääride peategelased korruptsioonikomisjoni ette tirinud. Ta pole vaka all hoidnud oma arvamust ei Toomas Hendrik Ilvese Ärma-saagas ega Edgar Savisaare kriminaalasjas – tegelikult mitte üheski küsimuses, kus kõne all on maksumaksja raha väärkasutamine või muud valgust kartvad teod.

Korruptsioonikomisjoni tegevus on olnud suuresti ühe mehe show – vahel kindlasti ka edevusest kantud ja kohati ennast kordav, aga suures joones õige ja vajalik: kus vassitakse, varjatakse ja varastatakse, seal tulebki toimuvalt kate tõmmata ja näidata, mis elukad kivi all pesitsevad. See pole olnud kerge töö: Eesti on tilluke, enamikule komisjoni ette kutsututest ütleb Talvik ju sina. Ime siis, et mõningad mehed ja naised ei taha enam tere vastu võtta.

Ei mina tea, kas parteid kütsid Talvikul jalgealuse kuumaks või on komisjonist lahkumise põhjus asumine erakonna ja fraktsiooni etteotsa, aga – no palun, ärge minge! Andres Herkel on intelligentne inimene, aga nõnda nagu temast polnud parteijuhti, pole temast ka teie asendajat korruptsioonikomisjoni vedajana. Oleks tuline kahju, kui sellest komisjonist saaks seesama, mis ta ennegi oli – üks mugava aelemise koht.