Verejooksu raviti plaastriga

Ühest taskust teise

Kuigi igal ideel võib olla jumet, on siiski tegu raha ühest taskust teise tõstmisega, mis tähendab, et omakorda hakkab lekkima läbi aegade kõige parema maksulaekumisega (uskumatu, aga tõsi!) riigieelarve või toob kaasa kärpeid teistes, samuti surve all olevates sektorites.

Nii jääb lauale kaks võimalust: maksutõus või kärped haigekassa rahastatavate teenuste arvus. Esimesega ei julge bravuurikalt muutusi lubanud valitsus aga lagedale tulla. Tulevik paistab tume, sest ülalpeetavate hulk töötaja kohta kasvab sisuliselt igal aastal ning seda mitte noorte ehk tulevaste maksumaksjate, vaid vastupidi – tööturult lahkuvate eakate arvel. See omakorda keerab probleemi keerukusele peale lisasõlme, sest keeruline on ette kujutada ka kärpeid, mis mõjutavad teravalt aktiivvalijaid ehk pensionäre, näiteks vähendades ravimiostu kompensatsioone või kehtestades pensionitele teatud piirist reaalse sotsmaksu.

Sel nädalal selgus, et valitsus valib ravimiseks viimase, kuid pensionäride sotsmaksu tasumine toimub ikkagi teiste maksutulude arvel. Aga see pole veel kõik – ühtlasi lisatakse haigekassale ka kohustusi – kiirabi ning HIV ja narkomaania ravi ja ennetuse kulud. Nokk kinni, saba lahti.

Teisisõnu, sisuliselt pole midagi muudetud ning küsimus taandub pikemas plaanis endiselt ebapopulaarsele otsusele. Kas kasvavad kulud katame ka edaspidi solidaarselt ehk otsese või kaudse maksutõusu kaudu – või kasvab igaühe omaosalus ehk vähendatakse teenuseid, mida kaetakse haigekassa eelarvest. On muidugi võimalus leida lisaraha, vähendades mõnd muud avalikku teenust, näiteks emapalga maksmist või kultuurkapitali rahastust.

Kõik muud lahendused on vaid probleemi lappimine plaastriga, mille all haav edasi veritseb.