Jämehäälestust, palun!

Eelmine valitsus tegeles peenhäälestamisega. See on nagu kümnes dimensioon, mis on nii kokku keeratud, et seda ei ole enam näha. Peenhäälestuse taha on alati hea pugeda, sest keegi ei saa aru ega näe, mis see on. Kuulsime ainult, et keegi tegeleb asjaga. Peenhäälestus nõuab peeneid tööriistu. Kellut krohvi parandamiseks, peene otsaga kruvikeerajat prilliraami pingutamiseks. Peenike jootekolb mikroskeemi paikajootmiseks.

Ja tõsi see ongi, et head asja peaks peenhäälestama. Ilma selleta kirikukellad ei helise, kitarr ei mängi ja klaverist kostab vaid kakofoonia. Siiski, enne seda peaks asjad korras ja valmis olema. Poolikut maja peenhäälestada pole mõtet. Sellised häälestajad tavaliselt saavad töölt lahti. Sai ka eelmine valitsus. Keegi teine kuskil suitsunurgas peenhäälestas nad ära.

Tagurpidi värk

Uue valitsuse peenpoliitika on kirvega rapsimine. Kui ikka kõvasti raiud, siis on kunstitöö garanteeritud. Elegantsed nikerdised tekivad nagu iseenesest. Kobareelnõud („Oi, kuidas me võitlesime sellise tegevuse vastu opositsioonis olles, aga see on vana asi ja silm peast välja!“), magusamaks, pangamaks, autolõiv (lõiv?), panditulumaks. Klassiviha graafik on tõusujoones, ettevõtjaks olemine võrdsustatud pätlusega. Tulumaksuseaduses on nüüd tuhandeid astmeid. Ettevõtlikkust tasalülitatakse. Autolõiv on saanud uue suurepärase kehandi, nüüd kaitseme vanemate autode soodustamisega loodust. Valitsus teab ka, et mina olen nii rumal ja ei oskagi aimata, et napsutamine või suitsetamine on mulle kahjulik, rääkimata suhkru tarbimisest. Seetõttu on vaja minu tervise eest hoolt kanda ja panna mind rohkem maksma selle tegevuse eest, siis ehk säästan oma tervist, kui raha limonaadi ostmiseks otsa saab.

Üks minister räägib suurepärasest võimalusest heastada ülekohus ja hakata ehitama sundüürnikele ja töölistele-talupoegadele riiklikke rendimaju. Jällegi keeratakse tõde tagurpidi: ei mainita, et omandireform ei olnud ülekohus, vaid äravõtmise heastamine, tagasipööramine.

Teine minister tunnistas presidendiks kandideerides, et on kaelani võlgades pankade ees ja ei suuda oma raha valitseda. See ei sega teda aga riigi rahaga mõnusalt ümber käimast.

Mõnikord tahaks kisada, kus tagurpidi ühiskonnas me elame, aga kes sind ikka kuulab. Oma partei on kehale lähemal, oma heaolu on ülimuslik kõigest, võim maitseb hästi.

Nagu Münchhausenid