Kohtutäitur ettevõtjaks

Justiitsministeerium ja riigikogu õiguskomisjon on viimase aasta jooksul veeretanud kuuma kartulina edasi-tagasi kohtutäiturite muret, et nende teenistus kuivab kokku. Praeguseks on arutlus jõudnud kohtutäituri küsimuseni, kuidas seda tagada, et kõik võlad saaks sisse nõutud.

Justiitsministeerium on töötanud välja kaks eri kava, kuid kumbki neist ei sobi kõigile turuosalistele. Riigikogu õiguskomisjon on saatnud eelnõu tagasi justiitsministeeriumisse, et töötada välja järgmine lahendus, mis peaks rahuldama kõiki osapooli. Inkassoteenuse pakkuja on riigi järel kohtutäiturite teenuse kõige aktiivsem kasutaja, mistõttu tunnen kohustust, õigust ja huvi kaasa rääkida.

Täituritel on ühiskonnas kaks tähtsat rolli: esiteks, nad peavad tagama, et kohtulahendid viiakse ellu. Kui seda ei suudeta, kaob kohtuotsuste vääramatu jõu tunne ning ühiskond hakkab otsima alternatiivseid lahendusi, mis ei pruugi olla head. Küsimus on usalduses õigusriigi vastu – meie kõigi ühine huvi on, et kohtutäiturite amet oleks jätkusuutlik ning tõhus.

Justiitsministeerium peaks tegelema sisuga: kohtutäiturite arvu korrigeerimisest on palju olulisem selle ameti suutlikkuse ja efektiivsuse tagamine.

Kohtutäituri tulemuslikkus sõltub eelkõige analüüsist, seda pole aga võimalik teha, kui kohtutäiturid saavad aastas menetlusse umbes 1000 tsiviilkohtu otsust ning umbes 3000 politsei jms trahvinõuet.

Selliste mahtude juures ei ole võimalik saavutada andmemahtu, mida analüüsida. Pole ka raha, et palgata analüütikuid, kes ütlevad, millise kivi all on raha, mida üksikemad soovivad oma lastele või ühisrahastusplatvormi pidajad oma klientidele tagasi saada. Väikesed täiturite bürood on nõrgad ja nad ei suuda ei tehnoloogiliselt ega kompetentsi osas ajaga kaasas käia.

Tõsta tasu või loobuda pooltest täituritest?

Justiitsministeerium ja kohtutäiturid on jõudnud kokkuleppele, et täiturid ei pea tegutsema enam FIEna, vaid võivad moodustada ka osaühingu, mis peab nende bürood.

Selleks, et majanduse kõrgseisu tõttu tekkinud täiturite madalseis lahendada, piisab seadusesse vaid ühest muudatusest: tuleb lubada selle osaühingu osanikuks ka kolmandaid isikuid.

Kui kohtutäitur tahab, võib ta ühineda teise kohtutäituri bürooga ja moodustada suurema, tugevama büroo. Kui ta soovib minna pensionile või muuta elukutset, võib ta oma osaluse maha müüa ning saada eluaegse ettevõtluse eest ausat järeltasu.

Kui mõni professionaalne krediidihaldusfirma usub, et ta suudab selles valdkonnas pakkuda lisaväärtust eelkõige tänu suuremale andmeanalüüsi võimekusele, siis täitur, kes sellesse usub, võib kaasata ka tema büroo omanike ringi.

Meil puudub ülevaade täiturite efektiivsusest, ka ei ole avalikul sektoril pädevust teha ettekirjutusi kohtutäiturite majandusliku tõhususe parandamiseks. Ma ei usu, et administratiivselt on võimalik olukorda enam kuidagi parandada. Ainus võimalus on anda valdkond vabamaks ja lubada turul valdkond korrastada, jättes riigile regulaatori ja järelevalve rolli.

Arutlusel on võimalus, kas tõsta võlgnike makstavat täituri tasu või teha valik – näiteks loobuda pooltest täituritest. Viimane lahendus oleks ebaõiglane, sest inimesed on teinud aastaid tööd, et praksist üles ehitada. Õiglasem oleks anda neile soovi korral võimalus oma praksis maha müüa, et valdkond saaks võimalikult valutult kohaneda turu ja aja muutustega. Sest homme vajame kindlasti täituritööd palju rohkem, aga me ei tea, millal see homme saabub ja majanduskonjunktuur muutub.

Eesti inimesed ei ole nii rikkad, et pidada üleval struktuure, sest nii on kogu aeg olnud. Otsustades tuleb silmas pidada, et valdkond areneks ning efektiivsus kasvaks.