Sibulad kommikarbis

Sama lugu on panditulumaksu ja stabiilsete dividendimaksjate madalama tulumaksumääraga. Esialgu tunduvad mitmed asjad isegi loogilised ja võib-olla mingitel tingimustel ka aktsepteeritavad, kuid kui süveneda ja vaadata, mis tegelikult juhtuma hakkab, siis läheb tuju täiesti ära. Kasumite Eestist maksuvabalt väljaviimise tõkestamise asemel saavad valusa löögi hoopis kodumaised ettevõtjad. Madalam tulumaksumäär ei ole tegelikult kunagi nii madal, nagu räägitakse, ning toob kaasa keerukama arvestuse. Raha, mida mõlemast muudatusest on katteallikana arvestatud, ei tule ilmselt kunagi ja nii tuleb eelarve defitsiidi katmiseks ühel hetkel hakata teisi makse tõstma. Aga see juhtub alles 2019. aastal ning on juba valimistejärgse riigikogu ja valitsuse mure.

On tõsi, et nii palju erinevaid uusi makse ei ole kunagi varem korraga laual olnud – lisaks eelviidatutele: teekasutustasu, pakendimaks, pangamaks, automaks, magusamaks. Kuidas suurem maksustamine majanduskasvu peaks tooma, on küsimus, millele vastamiseks peab ilmselt üleloomulikke võimeid kasutama.

Sarnased mured on ka alkoholi ja tubakavastase võitlusega. Pidevalt on kära üleval. Küll soovitakse midagi viia leti alla, küll nõutakse vaheseinu, piiratakse seda, teist ja kolmandat. Iseenesest on pahedega võitlemine õige ja rahva tervise eest muretsemist ei saa pahaks panna, kuid miks on vaja tulla välja ideedega, mille mõju on küsitav ja tegelikult keegi ei saa päris hästi aru, miks seda vaja on.

Keelame elustiilireklaamid, tõstame mõõdukalt ja pidevalt aktsiise – vaatame, kuidas tegid naaberriigid, muudame alaealistele alkoholi kättesaadavuse keerukamaks ning panustame rohkem ennetusse ja sõltuvuste ravisse. Need muudatused oleks saanud juba ammu ära teha. Ja teema oleks unustatud ja juba mõjuks. Aga ei – vaja on pidevalt sellega meedias olla.

Pole sõnagi avalikust sektorist 

Positiivne on jutt investeeringute suurendamisest nii taristusse kui ka teadus-arendustegevusse ning riigiettevõtete osalisest börsile viimisest. Praegu on seegi aga suuresti vaid jutu tasemele jäänud. Need asjad, mis ellu viidud, on enamasti algatatud juba eelmise valitsuse ajal. Isegi tööandja sõiduautode teema lahendus, mida nüüd on presenteeritud, pärineb eelmisest suvest ja oli positiivne, kuni nüüd lisandusid värvilised numbrimärgid. Tõusnud kriitika võib kogu hea algatuse kraavi vedada.

Selgusetu on kahjuks ka see, kuidas soovitakse minna edasi riigireformi teemadega. Haldusreform ei ole riigireform, kuigi ka see tuleb edukalt lõpule viia. Samuti ei ole kuulnud, millise seisukoha võtab valitsus ikkagi avaliku sektori kulude kärpimise kohta ning töökohtade vähendamisel. Maksutõusude asemel ootaks, et lisavahendeid leitaks sama innukalt ka sisemise ressursi parema kasutamise kaudu, et vahepeal veidi juba koomale tõmmatud avalik sektor jälle kasvama ei hakkaks.

Ootaks edaspidi ikka seda, et kõike sõnades lubatud head ei oleks nii keeruline üles leida. Miski võiks ka tõesti lihtsalt ja selgelt hea olla. Muidu hakkab vaikselt tunduma, et seda lubatud head seal ei olegi.