Sosnovski karuputk Eesti poliitmaastikul

Eesti looduses peavalu tekitaval ja igal aastal riikliku kava alusel tõrjutaval Sosnovski karuputkel võib õitsema hakkamiseks kuluda kolm kuni neli aastat. Selle taime seemned püsivad mullas idanemisvõimelisena 7–10 aastat. Eesti poliitmaastiku Sosnovski karuputkeks võib muutuda neli aastat tagasi müüdud kinnistu, kuhu rajati Arsenali kaubanduskeskus.

Nagu ei ole võimalik saada lahti Sosnovski karuputkest, nii ei ole võimalik ka juurida välja korruptsiooni. Aga korruptsiooni levikut saab piirata, kui üritatakse kõik avalikuks tulnud korruptsioonikahtlused lõpuni lahti harutada.

Esmaspäeval teatas riigikogu korruptsioonivastane erikomisjon, et hakkab arutama möödunud nädalal Äripäevas kajastatud Arsenali juhtumit. Selgus, et 2012. aastal müüdud riigile kuulunud kinnistu omanike hulgas oli varjatult Reformierakonna mõjukas poliitik Rain Rosimannus. Komisjoni järgmisele istungile kutsutakse kinnistu müügiga seotud Riigi Kinnisvara töötajad ja ka nõukogu liikmed, kellelt oodatakse ülevaadet, kuidas toona otsuseid tehti. Erikomisjoni juht Artur Talvik ütles ERRile, et vajadusel kutsutakse komisjoni ette ka Taavi Rõivas, kes Arsenali kinnistu müügi ajal juhtis Riigi Kinnisvara nõukogu tööd.

Kui on teada, et konkurente enampakkumisele ei tule, siis ei pea ainus ostuhuviline tegema alghinnast kõrgemat pakkumist. Arsenali kinnistu läks kaubaks alghinnaga.

Neljas teema on poliitikute tegevuse ja huvide läbipaistvus. Kui Arsenali juhtumis pole tehtud ka midagi korruptiivset, on Rosimannus loonud halva pretsedendi. Poliitik saab oma äriosalusi optsioonina vormistades avalikkuse eest endale sobiva ajani peita. Kui avalikkus praegu sellise käitumisega lepib, siis võib juhtuda, et taoline korruptiivse hõnguga motivatsioonipakett muutub atraktiivseks poliitikutele ja ametnikele, kes oma mõjuvõimu sobival hetkel ning varjatult miljoniteks muudavad.

Reeglid täpsemaks

Korruptsioonivastase erikomisjoni otsus Arsenali juhtumiga tegeleda näitab, et taolistele juhtumitele ei vaadata enam läbi sõrmede ning iga otsustaja peab arvestama, et tulevikus tuleb tal riigikogu komisjoni ees küsimustele vastata. Ka siis, kui prokuratuuri või politsei uurijad ei pea ajakirjanduses tõstatatud kahtluste uurimist põhjendatuks.

Juba see on oluline muutus, sest varasemate riigikogu koosseisude ajal eelistas see erikomisjon korruptsioonikahtluste tekkides pilgu häbelikult ära pöörata. Rosimannuse võimalikust varjatud osalusest Arsenali kinnistu uute omanike seas kirjutas Äripäeva uuriv ajakirjanik Koit Brinkmann juba 2012. aastal ehk kohe pärast seda, kui kinnistu müük oli toimunud.

Uurimisasutustes Rosimannuse tegevus tavaliselt huvi ei äratanud, sotsiaaldemokraat Andres Anvelti juhitud riigikogu korruptsioonivastane erikomisjon toona silma ei paistnud ning siis võimul olnud Reformierakonna ja IRLi poliitikutel polnud tahtmist ebamugavat tõde teada saada.

Olnut ei saa olematuks teha. Aga riigikogu korruptsiooni erikomisjon saab juhtumi põhjal vähemalt teha ettepanekuid, kas on mõistlik olemasolevaid reegleid ja praktikat muuta, et termin „optsioon“ ja argument „hirm poliitilise tagakiusamise ees“ ei hakkaks poliitilisel maastikul korruptiivsete tegude vabandusena levima.

Nii nagu looduses on keeruline teha vahet Sosnovski ja Eesti pärismaiste putkede vahel, on kõiki fakte ja asjaolusid teadmata keeruline otsustada, kas tegemist on korruptsiooniga või mitte. Rain Rosimannus võib praegu olla korruptsioonikahtluse alla sattunud täiesti põhjendamatult. Mõistlik on aga karta halvimat ehk: kõik poliitikud ei pruugi olla nii ausad:). Kui korruptsioonivastane komisjon poleks otsustanud Arsenali juhtumit luubi alla võtta, siis võivad Rosimannusest ebaausamad poliitikud ning ametnikud saada toimunust innustust ning asuda enda rikastumiseks kasutama Tallinnas poliitilist tagakiusamist kartnud Rosimannuse loodud maskeerimisülikonda.