Notareid ei saa vabale turule viia

Viimati jäi mulle mulje, et Äripäeval on soov notariaadi alustalasid saagida ja rahakotti revideerida. Ajakirjanduse arengut silmas pidades ei ole kummastav, et majanduskriisi ajal ei kirjutanud keegi kaastundlikult, kui notaritel läks halvasti ja kümnendik neist jäi tööta. Samuti ei üllata, et majanduse parematel päevadel tekib kusagil uudishimu sinu raha üle lugeda, edetabel koostada ning küsida, kas osa sellest rahast võiks liikuda kellegi teise taskusse. See on inimlik ja müüb. Samamoodi reastatakse ka arste – mitte selle järgi, kui palju patsiente terveks sai, vaid selle järgi, millist tulu nad teenisid. Paraku on notariga samamoodi nagu arstiga – rahast ei tohi saada edukuse mõõdupuud.

Kuidas see käib  

Tõsi, igal pool maailmas ei käi asjad samamoodi. Meil on Mandri-Euroopa õigusruum, millele vastandub Anglo-Ameerika süsteem, kus sarnast notariaati ei tunta. Erinevused pole siin pelgalt notarite töös, ameeriklaste ja brittide filmides nähtud kohtupidamist pole meil samuti. Ka Skandinaavia õigussüsteem sarnaneb rohkem anglosaksi omaga ja seda iseloomustab õiguslikult tugevate registrite puudumine.

Mandri-Euroopas tagatakse registrite õigsust eelkontrolliga riigi järelevalve all ehk notaritele on usaldatud õigus, mida pole antud ei maakleritele ega advokaatidele. Ka siin on erandeid, näiteks Läti, mis jõustas 1990. aastatel ennesõjaaegse tsiviilkoodeksi muudatusteta ja praegu käib seal parlamendis arutelu kohustusliku notariaalse vorminõude kehtestamiseks. Selle poolt on nii sealne riigikohus, ülikool kui ka maksuamet, vastu aga kaubanduskoda ja advokaadid, sest vaidluste vähenemine pole viimaste huvides.  

Notariaadi puhul on tegemist eri riiklike funktsioonide delegeerimisega iseseisvatele ja isemajandavatele avaliku ameti kandjatele. Sellist süsteemi kasutab maailmas 87 riiki. Lisaks kinnisvaratehingutele on meil notaritele usaldatud näiteks pärijate väljaselgitamine, dokumentide apostillimine ja abielude registreerimine. Notar kinnitab dokumendid riigivapi pitseriga. Notariaadi põhiülesanne kõikjal Euroopas on õiguskindluse tagamine ja kohtuvaidluste vähendamine.

Notari amet nn vaba elukutsena on välja kujunenud sajandite jooksul ja mitte meie justiitsministri peas. Kohtupidamine on riigile üks kallimaid põhifunktsioone ja seal, kus notariaalset kontrolli ei ole, on ühiskonna kulud kohtumõistmisele kordades suuremad. Seejuures finantseerivad tehingute notariaalset tõestamist käibes osalejad ise, mis on teiste maksumaksjate seisukohalt aus. Riik on seal, kus võimalik, asendanud notariaalse tõestuse digiallkirjaga, näiteks ettevõtteid saab asutada ja registritega suhelda ID-kaardi abil.

Kui notaritasud oleksid kaubeldavad, seaks see kahtluse alla notari erapooletuse. Kergesti võib tekkida olukord, kus maksja tellib muusika. Notarite omavaheline konkurents ahvatleks tõestama tehinguid, mis tuleks jätta tõestamata. Kui tasud kujuneksid vabal turul, poleks õigustatud notarile riigipitseri kasutamise usaldamine ehk see oleks juba mingi täiesti teine süsteem.

Kui tasud kujuneks vaba õigusteenuste turul, tooks see kaasa paljude teenuste kallinemise, mida on seni doteeritud sotsiaalsete vajaduste tõttu kinnisvarakäibe arvelt. Nii maksab testamendi tõestamine 40 eurot, ühemehe osaühingu asutamine 30 eurot, haiglasse sõidu tunnihind 3,8 eurot, pensionivolikiri 5 eurot.

Tasud on kehtestatud selliselt, et nende eest saaks bürood ülal pidada nii Tallinnas kui ka Räpinas. Notari tasu pole puhas tulu – sealt makstakse kõik maksud, bürookulud, ametikindlustus, IT-arendused ja palju muud. Kui kinnisvarakäibest notar vahelt välja jätta, siis ühendatud anumate seaduse kohaselt ei lähe käive osalejatele odavamaks. Seda ilmestab ka Äripäeva avaldatud võrdlustabel, mille kohaselt on Eestis kinnisvarakäibe kulud ühed Euroopa odavamad.

Kes see notar ikkagi on?

Notar ei ole seaduse kohaselt ettevõtja, palgatöötaja ega riigiteenistuja, aga iga notar esitab nagu kõik teisedki inimesed riigile tuludeklaratsiooni, seega on tulu varjatud küll uudishimuliku silma, aga mitte riigi eest. Iga tulu avalikustamine peab ju teenima eesmärki – ettevõtjate puhul on selleks vajadus hinnata oma äripartneri suutlikkust, riigiametnike puhul põhistab seda asjaolu, et see raha tuleb riigikassast. Kui riik tahab hinnata büroode tulude ja kulude tasakaalu, siis selle teabe peab riik vajadusel ka saama, sest seda analüüsi ei tee ajakirjandus.

Jah, riik tagab küll seadusega määratud tasudega sissetuleku, kuid sellega on seotud hulk piiranguid (näiteks keeld tegeleda muu ettevõtlusega) ja kohustusi, muu hulgas ka toimingu tegemise kohustus ehk erinevalt ettevõtjast ei saa notar valida, millise töö ta vastu võtab. Notar on kohustatud tasuvama kinnisvaratehingu kõrval sõitma ka haiglasse vanainimese testamenti tegema ja lahutama karvupidi kokku läinud pärijaid. Samuti on riiklikult tagatud sissetulek pooltõde, sest tasu on küll määratud, aga teenuse osutamine eeldab ühiskondlikku vajadust.