Vaenlased teevad meist selle, kes me oleme

Armastus on alati ohtlik

Eesti sisepoliitika sarnanes lõppeva aastani Wagneri dramaatilise ooperiga, kus taevased väed pidid Reformierakonna juhtimisel pidevalt oma jõud põrguvürsti vastu ühendama. Ühtäkki selgus, et kurjade vaimude kuningas on ühe jalaga väsinud ja hüljatud vana mees. Ma loodan, et meie eetikast pakatavad kodanikud ja kõrged asjapulgad näevad teda just sellisena. Lõppude lõpuks on meil siin de facto siiski kaks riiki ja selles, et me oleme siiani saanud de jure ühega hakkama, on Savisaarel olnud märkimisväärne roll. Loomulikult ei mänginud ta seejuures kõige puhtamat mängu. Aga kes oleks mänginud?

Nüüd, kus ma pisut vanemana sellele kõigele järele mõtlen, pakuks kõnealuse teema lõpuks välja kosmilise hea ja kurja heitluse asemel teise vaatenurga. Alan Watts rääkis kunagi ühes oma käitumisreeglile “Armastage oma vaenlasi” pühendatud raadiojutluses, et kui me vaatame oma verd mikroskoobist, avastame, et seal käib kõva madin. “Igasugused mikroorganismid pistavad seal üksteist pintslisse,” rääkis Watts. Kui me aga peaksime hakkama ühele tiimile liigselt kaasa elama, oleks see hukatuslik, sest meie tervis sõltub selle mürgli jätkumisest. Teisisõnu, meie vaenlased teevad meist selle, kes me oleme. See on tõdemus, millele opositsiooni jäänud reformierakondlased varem või hiljem jõuavad. Iseasi muidugi, millised on selle järelduse tagajärjed.

Kui Eesti aasta inimese puhul võib rääkida mingitest enam-vähem objektiivsetest mõõdupuudest, siis maailma mastaabis olen ma lähtunud puhtalt subjektiivsetest kaalutlustest. Lõppeval aastal lõi kuninganna rüütliks Briti filosoofi Roger Scrutoni, keda ameeriklaste Weekly Standard oli paar aastat varem nimetanud “Inglismaa kõige teenekamaks konservatiiviks pärast Edmund Burke’i”. Roger Scruton ja poola luuletaja Czesław Miłoszi aitasid mind välja sellest sügavast vaost, mille oli kündnud John Gray, ja kuhu ma liiga kauaks olin pidama jäänud. Videoklipp Scrutoni mõtisklustega surmast, ajast ja igavikust, millele ühel juuniööl sattusin, on minu jaoks kindlasti üks elu pöördelisi momente. “Konservatism algab poolehoiuavaldusest,” ütleb Scruton ja tema rahulik mõtisklus andis mulle lõpuks selle, mille poole hoida.

Juuli alguses käisin Oxfordis kuulamas Sir Rogeri loengut. Ka seal tuli jutuks Richard Wagneri muusika (Scrutonilt oli ilmunud just raamat Niebelungi sõrmusest). Küsimusele, kuidas Wagneri muusika sõnum kokku võtta, vastas Scruton: “Inimeste vahelist armastust on mitut liiki ning see on alati ohtlik. Seda ohtu ei saa aga kõrvaldada võimu abil. Vaid võrdses vastasseisus võime me üksteise seltskonnast rõõmu tunda.” Minu arvates on see tark mõte ja tarkusest tasub ikka kinni hakata.