Demokraatia päästmise aasta

Tänapäeval miskipärast see enam nii selge ei ole. Isegi paljud poliitikaajakirjanikud unustavad vahel ära, et parteid koosnevad väga erinevatest inimestest, mitte kloonidest. Keskerakond pole enam endine ja Ratas pole Savisaare poliitika jätkaja – ta on koos oma mõttekaaslastega juba aastaid võidelnud Savisaare vastu (esimest korda kandideeris Ratas Savisaare vastu Keskerakonna esimeheks juba aastal 2011). Loodetavasti suudab uus juhtkond oma erakonna kunagi puhtaks rookida ka Savisaare jäledast pärandist, aga see ei juhtu üleöö. Vaja on kannatlikkust ja aega, sest kõntsakiht on paks ja vintske ja libe. Kui kiirustad, võid selili prantsatada.

Aasta parim poliitik

Aasta kõige väljapaistvama poliitiku tiitli annan ma sotside esimehele Jevgeni Ossinovskile ja Isamaa esimehele Margus Tsahknale. Mitte kummalegi eraldi, vaid mõlemale koos ja kahe peale üheainsa, sest just tandemina tegutsedes suutsid nad ära kasutada üksnes üürikeseks ajaks tekkinud harukordse võimaluse saata 17 aastat võimul olnud Reformierakond opositsiooni. Arvatavasti hakatakse selle sammu mõju meie riigi arengule paremini mõistma alles aastate pärast.

Koostöö alustamine Keskerakonnaga nõudis suurt julgust ja tähendas suurt riski mitte ainult Isamaale, kellel juba ainuüksi ideoloogilistel põhjustel oli keeruline Keskerakonnaga valitsust teha, vaid ka sotsidele. Kõik oleks võinud ju minna ka teisiti – Reformierakond on ju ennegi Keskerakonnaga koos valitsenud. Tsahknal ja Ossinovskil oli Rõivase valitsuses tüliõunu, kuid nad suutsid erimeelsused ületada ja ühise eesmärgi nimel teineteist usaldades koostööd teha. Kõige täpsemini on nende saavutuse suuruse kokku võtnud rahvusringhäälingu veebiuudiste peatoimetaja Anvar Samost Lääne Elus (27.11):   

„Peamine oht Eesti iseseisvusele ja arengule on võimu kinnistumine ühe erakonna kätte. Pole vahet, kas see erakond on üht või teist värvi logoga. Pole vahet, kas see erakond on võimul kogu riigis või riigi suurimas omavalitsuses. /---/

Võimalik, et Jevgeni Ossinovski ja Margus Tsahkna kasutasid Keskerakonna võimupöörde näol ära üldse viimase võimaluste akna Eesti poliitika regulaarse uuenemise tagamiseks. Usun, et nii nad seda ise nägidki ja seetõttu sellises harvanähtavas üksmeeles tegutsesid.

Nüüd oleme kõigile hädadele vaatamata seisus, et Reformierakonna 17 aastaga kogu Eesti ühiskonnast läbi kasvanud võimuniidistik kärbub. See on hea, sest vabas ja demokraatlikus ühiskonnas peab võimu teostamine olema avalik ja kontrollitav ning valitsejad valimiste tulemusel regulaarselt vahetuma.“

Mida toob uus aasta?