Teeme nagu lätlased?

Vaesust seadusega ära ei kaota

Veel enne seaduse jõustumist saadi Lätis aru, et nii range regulatsioon pole tark ega mõistlik, ning lisati klausel, et pankadel lubatakse anda ka laenu, kus võtmeid tagasi andma ei pea. Kuid neil on alati kohustus pakkuda klientidele ka „võtmed tagasi“ lahendusega toodet. Loomulikult kehtestas turg sellisele tootele kõrgema omaosaluse. Tulemus on see, et reaalselt inimesed tootest huvitatud ei ole.

Seaduseandja poolt on kõik justkui reguleeritud, aga seaduse rakendus ja kasulikkus on olematu, sest ei vasta absoluutselt ühiskonna vajadustele. Läti eluasemeturgu pole see muudatus elavdanud ning laenuintressid on ka kallimad kui Eestis. Kuid sellel on juba täiendavad põhjused.

Lätlaste poole pole kaval vaadata

Üheks põhjuseks on Lätis pankrotimenetluse lihtsustamine. Valitsuse eesmärk oli pakkuda inimestele võimalust vabaneda võlgadest, kui need käivad üle jõu. Tänase regulatsiooni kohaselt on pankrotimenetlus Lätis kohaliku eraisiku jaoks tõesti väga lihtne. See protsess on võimalik lihtsalt ja suhteliselt kiirelt läbi teha ning 2–3 aasta jooksul vabaneb inimene enamuses senistest võlgadest.

Võrdluseks: Eestis vabaneb inimene peale pankrotimenetlust võlgadest pärast 5 aasta pikkust perioodi. Lisaks on pankrotimenetlus ka kulukas ja äärmiselt ebamugav. Praegu, aastal 2016 valib Lätis pankrottimineku stabiilselt 120 inimest kuus. Eestis ei ole ka aasta jooksul nii palju eraisiku pankrotte.

Krediidituru usaldusväärsusele ei mõju selline olukord kuigi hästi ning kõik ülejäänud korralikud laenusoovijad peavad vahe kõrgemate intressimääradega kinni maksma. Kas see on tõesti see, mida meilgi vaja oleks? Kindlasti mitte.

Vastutustundliku laenamise ja vastutustundliku laenuandmise parim garantii on vastutuse säilitamine, mitte selle moonutamine. Õpiprotsess on pikk ning võib anda vahel ebameeldivaid tagasilööke, aga nende lubamine on parim vahend arengu tagamiseks.