Kala mädaneb peast

Poliitikute erilised privileegid, võrdsematest võrdsemate staatus, sagedased karistamatud teod, nende tegude ja otsuste õigustamine PR-masinavärgiga ning paljud muud sarnased põhjused on viinud nn poliitilise klassi tekkimiseni. Sellele klassile ei ole tähtis maailmavaate teostamine, vaid võimu hoidmine staatuse säilitamise eesmärgil.

Eliidikriitika

Internetiajastu on lõhkunud poliitilise klassi ühe kaitsemüüri – infomonopoli. Tänu sellele on poliitilise klassi silmakirjalikkus ja ka paljud valgustkartvad teod saanud avalikuks. See omakorda on paisutanud klassi mittekuuluvate inimeste pahameeletormi, mis väljendub paljudes lääne kultuuriruumi kuuluvate riikide valimistulemustes. Paljusid valituks osutunud uutest poliitilistest jõududest saab nimetada eliidikriitilisteks. See protsess tõi Eesti poliitikasse ka Vabaerakonna.

Kuidas siis liituda poliitilise klassi ridadega? Ülekohtune on öelda, et kohe, kui valituks osutud, oledki osa poliitilisest klassist. Jah, ka mina kasutan näiteks mõistlikul hulgal kuluhüvitisi, aga need on läbinähtavad ja sihtotstarbeliselt kasutatud. Sellest ei piisa poliitilise klassi liikmeks saamiseks. Vaja on tõusta tasandile “partners in crime”.

Parim näide on vana tuntud kilekotiskandaal. Skeem on lihtne. Selleks, et võimul püsida, on vaja valimiskampaaniaks raha. Raha kanditakse mõnest ettevõttest (näiteks Autorollo). Siis saavad ustavad noorpoliitikud ülesande see raha oma nime all partei kassasse tõsta. Ja ongi korras. Ühe väikese teoga on saanud noorpoliitik klassi liikmeks ja teda hakatakse edutama juba palju suuremate hüvede poole. Võimalik, et ta saab isegi koha kuskile poliitilise kontrolli all olevasse toetusi jagavasse asutusse. Nüüd saab ta heategusid teha oma valijatele ja aidata omakorda partei kassat täita ja ongi see õnnetu muutunud oravaks rattas, poliitilises pantvangistuses, kust välja pääseda on raske. Sarnaseid näiteid võib tuua lähiminevikust palju.

Siin võib küsida, mis seos on sel jutul Ermamaa saagaga? Aga kujutame ette olukorda, kus presidendikandidaat Toomas Hendrik Ilves teatab 2006. aastal toonasele peaministrile, et ta ei saa presidendiks hakata, kuna tema ettevõtet võib tabada selle tulemusel pankrot. Selle peale teatab peaminister umbes nii, et pole viga, me lahendame selle probleemi. Lahenduse esimeses faasis anti toetuse eest ehitatud avalike ruumide kohustuslikule kasutusele pikendust, mis oli mõistlik otsus. Kui president tagasi valiti, tehti pikendusotsus ümber ja lisati ka tingimuslikult üliväike tagasimakse kohustus. Just see oli hetk, mil presidendist võis saada võimuerakonna pantvang.

Juured peituvad sügavamal

See kõik võib tunduda väljamõeldis, aga kui uurida presidendi käitumist teisel ametiajal, siis see nii väga väljamõeldis ei tundugi. Sellesse perioodi jääb muu hulgas poliitilise klassi vastu suunatud ja meeleavaldusteni viinud rahulolematuse külmutamine jääkeldris ja tema ülipassiivne suhtumine kodumaa poliitasjadesse.