Nägemata heitlus

Viimaks sai president ikkagi ametisse hääletatud, kuigi demokraatlikeks valimisteks on vähemalt viimast vooru palju nimetada: ühe kandidaadiga valimised on sama palju valimised nagu ühe võistkonnaga spordi tegemine on võistlemine: ainus mure on jõuda finišisse.

Loodetavasti ei saa esimeses ja teises voorus aktiivselt heitlejatest nüüd heitunud töötud, kes end ühiskonnale mittevajalike kaotajatena tunnevad. Kaotajaks jäämises ei saa keegi neist siiski teisi süüdistada: kes neil käskis ilma stsenaristi suunamiseta omaalgatuslikult ja härra Siim Kallase vedamisel stardist jooksma pista, ise veel teadmatagi, milles need kvaliteedid on, milles võistlema asutakse. Presidendi valijad/tegijad hoidusid nimelt hoolsasti defineerimast, milles tulevase riigipea peamised kvaliteedid (näiteks välispoliitiline võimekus) väljenduvad, jättes endale sellega võimaluse otsustada soovi korral sümpaatse ja vajadusel poliitiliselt otstarbeka kandidaadi poolt.

Vajalik kogemus välismaalt

Üks on siiski üha selgem, et presidendiks vajalik talent/ekspert on keegi, kes pole parasjagu Eestis, sest kõik tõeliselt edukad ja arukad eestlased töötavad ju välismaal ja kui keegi on kampaania alguses kodumaal jõude, siis on see selge märk, et ta on kaotaja ja ei sobi presidendiks. Kindlasti ei tohi tulevane president end ka ise välja pakkuda, vaid peab väärikalt ootama, kui vanematekogu delegatsioon talle vastava palve esitab. Tulevane president peab olema ka nn uhkuseasi: taibukas, tuntud, välimuselt kena, nii et lätlased kadedalt õhkaks, et oleks neil ometigi nii kaunis ja tark president ühekorraga. Nähtavasti on selles alateadlikus soovis terve ports talupojageene, mis 100 aastat tagasi rääkivast trakeeni tõugu hobusest unistasid.

Mõneti ehmatav oli vast see, kuidas eilsed kangelased ja rahva ainsad lootuskiired üksteise järel kalgilt üle parda heideti ja unustati ning kohe uut ja taas ainsat sobivat kangelast tutvustati. Kui valimiste kord jääb samaks (ja miks see peaks muutuma), siis järgmisel korral vast enam tõsiseid presidendiralli pidajaid ei ole ja pigem hoitakse kandideerimist grillimise hirmus niikaua salajas kui võimalik, vast ainult Mart Helme ja Kristiina Ojuland on valmis varakevadist starti tegema (kuigi peaksid ehk esmalt hoopis endale välismaise mitteparteilise töökoha hankima).

Vaatemäng

Rahvas siiski oma oodatud vaatemängu sai: seitsmekäigulise kombineerimisega oleksid presidendi tegijad peaaegu omast võttest selili kukkunud, tekitades kodanikes arvamuse, et valijamehed ei saa presidendi tegemisega sugugi paremini hakkama kui rahvas. Muret tunti meie valimiste pärast ka naaberriikides, lisaks Rootsi ja Soome ajalehtedele tundis meie valimisvaevadele kaasa ka Venemaa meedia, arutledes, kas ehk Eesti vajab kiiresti nõu nii efektiivsema valimiskorra kui ka väärikate kandidaatide kohta.

Seega võiks riigikogu väikese puhkuse järel asuda nüüd vaagima, kuidas järgmisel korral sarnasesse piinliku sundviske olukorda mitte sattuda. Valija seisukohalt oleks muidugi meeldiv vaadata, kui riigikogulaste endi ametispüsimine seotaks kuidagi suutlikkusega presidenti mõistlikul ja vähem piinlikul viisil valida, aga vaevalt midagi sellesuunalist oodata on, sest kena, taibukas ja uhkust tekitav president on ju valitud ja järgmised valimised on juba riigikogu järgmise koosseisu mure.