Suurte ja väikeste maksud

Reeglina ei ole suurte soodustamiseks eraldi seadusi tehtud, kuid üleilmse haarde tõttu on neil siiski suuremad võimalused oma maksukohustusi paremini planeerida. Ka Eestis on nii mõnigi ettevõtte juht arutlenud selle üle, kas viia äriühing maksusoodustuse saamiseks näiteks üle Läti Vabariiki –  kujutage siis ette võimalusi kontsernile, mis tegutseb 50 või 100 riigis. Üleilmsel turul on võimalik oma tegevusi planeerida selliselt, et keskmine kasumilt võetav maksumäär on võimalikult väike. Kasumlikumad tegevused saab paigutada madalama maksumääraga riikidesse, samuti on mitu riiki pakkunud võimalusi sõlmida maksualaseid erikokkuleppeid. Jätame siin kõrvale maksutehnilised lahendused, mis on seaduslikult võimaldanud selliseid tulemusi saavutada.

Olulise paradigma muutuse maksunduses on kaasa toonud ka digimaailmas toimuv. Tekkinud on uued ärimudelid, kus ettevõtted saavad tulu teenida üle maailma, ilma et peaks igas riigis mingit füüsilist asukohta omama. Varem oli kõik lihtsam – uuele turule sisenemiseks asutati sihtriigis äriühing või filiaal, palgati töötajad. Praegu piisab äri alustamiseks kohalikus keeles keskkonna avamisest ja selle reklaamimisest sihtturul. Sellega seoses on igati päevakohane küsimus: milline on praegu õiglane äriühingu kasumi maksustamine? Kas kasumilt peaks tulumaksu saama riik, kus asuvad tarbijad, varad või äriühingu juhtkond? Kehtiv rahvusvahelise maksuõiguse põhimõte ütleb, et kasum maksustatakse äriühingu residentsuse riigis (tüüpiliselt asutamiskoha või juhtkonna asukoha riik) ja teatud ulatuses ka teises riigis asuva püsiva tegevuskoha (kontor, tehas, ehitusplats, sõltuv agent jne) järgi.

Riikidele ja kodanikele on olnud tähtis küsimus ka võimalikult valutu finantskriisist taastumine, mistõttu on riigid hakanud otsima lisavõimalusi tulubaasi suurendamiseks. Näiteks uudis Apple’i vastu esitatud väidetava riigiabi tagasinõudest Iirimaal, millest sooviks osa praegu mitu Euroopa riiki, kõlab kui mammuti leidnud hõimude püüdlus saada loomast võimalikult suur tükk. Jah, populistlikud poliitikud sooviksid rohkem kulutada, kuid rahvusvahelises konkurentsis ei saa nad „hindu“ (makse) oluliselt tõsta, mistõttu püütakse otsida neid, kes võiks riigis rohkem makse maksta.

Suur surve

Äride globaliseerumine, uued suunad digimaailmas ja üllatuslikult avastatud numbrid selle kohta, kui suur on ühe või teise rahvusvahelise haardega kontserni maksukoormus, on toonud kaasa tuliseid vaidlusi parlamentides, ärijuhtide aruandmisi valitsuste ees ning kodanike protestimarsse tänavatel. Viimastel aastatel on surve kasvanud nii suureks, et OECD koos G20 riikidega on välja töötanud ligi 1500-leheküljelise BEPS maksumeetmete paketi. Osa sellest on riikidele kohustuslik. Samuti on EL muutnud ema- ja tütarühingu maksustamise direktiivi, millest tulenevad muudatused jõustuvad Eesti tulumaksuseaduses juba 1. novembril 2016. Selle üks mõte on mitte anda Eestis tulumaksuvabastust välismaa kunstlikest struktuuridest saadud dividendidele.

Lisaks on EL 12. juulil heaks kiitnud maksude vältimise vastase direktiivi (ATAD), mille liikmesriigid peavad enda riigis kehtestama hiljemalt 1. jaanuariks 2019. Oodata on iga ELi liikmesriigi maksukeskkonna olulist muutumist. Viimastel aastatel on ka Eesti maksuamet asunud põhjalikumalt kontrollima äriühingute kasumi maksustamist ning selle võimalikku väljaviimist.

Hea uudis Eestile on, et oodatava üleilmse maksureformi tulemusena võiks meie edukate ettevõtjate võimalused äritegemiseks üleilmsel turul paraneda, kuna ülisuurtel kontsernidel tekib tõenäoliselt vajadus oma kasumlikkuse säilitamiseks hindu tõsta, vähendada kulusid või muuta ärimudelit. See loob väledale ja paindlikule ettevõtjale uued võimalused ja väljakutsed.

Autor väljendab isiklikke seisukohti.