Matemaatika orjad

Pealegi, ega kellelgi ei ole ju piinlik. Eri erakondade poliitikud tunnistavad südamerahus, et hääletavad nii, nagu erakond nõuab, kuigi tegelikult soovivad presidendina näha kedagi teist. Totruse tipuna lepitakse avalikult kokku, et esimeses voorus toetatakse üht kandidaati, aga järgmisel päeval teist – ja kolmandas ehk kedagi kolmandat, eks me siis vaatame, keda; teises voorus kujuneva häälte „pidamise“ matemaatika pealt otsustame. Vabandust, kuidas peaks seda tõsiselt võetama?

Kuidas me muidu, päriselus, suhtume inimestesse, kes on täna ühel seisukohal ja juba homme jutlustavad täiesti vastandlikku „tõde“? Tuulelipud, näiteks. Võib ka hulga karmimalt öelda. Aga tundub, riigikogulast – täpsemini, parteilast – päris inimeseks pidada ei saa, tema tegutseb teistsuguses reaalsuses. Ja selle pärast on riigikogu muutunud parteipoliitilise matemaatika järelekontrollimise polügooniks, kus erakonnad saavad häälte pidamise indikatsioone, mille pealt järgmisi rehkendusi paika panna. Kui keegi, näiteks peaminister, peaks sellel taustal rääkima Eestile parima presidendi valimisest, mõjub see lihtsalt naeruväärsena.

Südametunnistus, mis see veel on?