Matemaatika orjad

Pealegi, ega kellelgi ei ole ju piinlik. Eri erakondade poliitikud tunnistavad südamerahus, et hääletavad nii, nagu erakond nõuab, kuigi tegelikult soovivad presidendina näha kedagi teist. Totruse tipuna lepitakse avalikult kokku, et esimeses voorus toetatakse üht kandidaati, aga järgmisel päeval teist – ja kolmandas ehk kedagi kolmandat, eks me siis vaatame, keda; teises voorus kujuneva häälte „pidamise“ matemaatika pealt otsustame. Vabandust, kuidas peaks seda tõsiselt võetama?

Kuidas me muidu, päriselus, suhtume inimestesse, kes on täna ühel seisukohal ja juba homme jutlustavad täiesti vastandlikku „tõde“? Tuulelipud, näiteks. Võib ka hulga karmimalt öelda. Aga tundub, riigikogulast – täpsemini, parteilast – päris inimeseks pidada ei saa, tema tegutseb teistsuguses reaalsuses. Ja selle pärast on riigikogu muutunud parteipoliitilise matemaatika järelekontrollimise polügooniks, kus erakonnad saavad häälte pidamise indikatsioone, mille pealt järgmisi rehkendusi paika panna. Kui keegi, näiteks peaminister, peaks sellel taustal rääkima Eestile parima presidendi valimisest, mõjub see lihtsalt naeruväärsena.

Südametunnistus, mis see veel on?

Kui siis mõni parteilane teatab, et tema parteidistsipliinile ei allu ja erakonna nõutud kombel ei hääleta, siis vaadatakse tema peale viltu. Ja seda mitte ainult parteis, vaid ka avalikus ruumis – mis on ikka päriselt ka ohu märk. Kogu see häälte jooksumineku jaht, mis pärast Eiki Nestori eeldatust väiksemat saaki lahti läks – misasi see õieti peaks olema, härrased? Kas riigikogu on mingi parteilise truuduse kontrollimise koda või? Või lihtsalt lollimaja? Meedia kajastas seda nagu iseendast mõistetavat asja.

Taavi Rõivas sai erakonna juhina piki päid ja jalgu selle eest, et ei suutnud tagada parteilist distsipliini ning tema juhitavast erakonnast panid mõned päevapoliitilise (suures plaanis mõttetu, st ettenähtavalt tulemusetu) diili osaks tehtud hääled lippama. See on veel üks tunnistus, et parteidistsipliin on riigikogulase isikliku südametunnistuse ees ülimuslikuks saanud juba ka laias avalikus ruumis, mille oluline osa on ajakirjandus – st mitte ainult parteikontorites.

Päriselt on ju iga riigikogulane oma otsustes vaba ja peakski hääletama südametunnistuse kohaselt. Nii on isegi põhiseaduses kirjas. Kümme aastat tagasi meenutas seda – muidugi presidendivalimiste kontekstis – Ülle Aaskivi, riigikantselei ametnik ja valitsuse esindaja riigikogus. Siis suutis tema emotsionaalne sõnavõtt riigikogulasi ja laia avalikkust kõnetada, korraks mõtlema panna. Täna vaadataks teda ilmselt suuril silmil: misasja te ometi räägite? Südametunnistus, misasi see veel on?