Rohkem turumajandust

Ja ka Gini koefitsienti süüvides kipub ebavõrdsus olema sinna tsiviliseerituma Euroopa kanti. Kui kas või antud näidete kontekstis kodutöö ära teha, siis objektiivselt võttes on meil ikkagi hästi – lihtsalt sageli kaldume me reaalsust võrdlema oma illusioonidega, mitte reaalsusega. Reaalsus on läbimurre „kuldsesse miljardisse“ ja liikmelisus „rikaste riikide klubis“ ehk OECDs. Illusioon on paraku see, et me ülehindame taustsüsteemi, kus me asume, ja alahindame enda positsiooni selles süsteemis. Meie elustandard siin on maailma mõistes anomaalselt hea. See väide võib küll paljusid pahandada, kuid just sellise pildi numbrid maalivad.      

Nüüd selle juurde, mis mulle muret teeb

Peamiselt see, et Euroopa Liiduga liitumisel käivitus ka sellise euroopaliku mõtteviisi import, mille juurdumiseks „seal“ on aega olnud aastakümneid ja mis meile pole ei omane ega kasulik. Nimelt meile selge ja mõõdetava elustandardi paranemise toonud üleminek turumajandusele on tänaseks asendunud mastaapse (euroopaliku) usuga riigi kõikvõimsusesse. Riigiusklike ühiseks omaduseks võtta probleem ning pakkuda selle lahenduseks välja see, mis selle sama probleemi tõenäoliselt tekitas – sekkumine ja veelkord sekkumine vabade inimeste omavaheliste majandussuhete kujunemisse ja riigi rolli pidev kasvatamine.

Riigiusklik ei leia, et majanduses võiks väärtuse loojale võimalikult suure tüki loodud väärtusest alles jätta, sest ametnik teab paremini, kuidas see väärtus tekkis ning mida sellega teha. See, et sellise suhtumise tõttu saab pärsitud motivatsioon seda, muide maksustatavat, väärtust luua, pole riigiusklikele arusaadav. Ideaalis peakski igasuguse turujõu asendama ametnik, kes evides justkui piiramatut intelligentsi (ja moraali), suudavad soovi korral kergendada kasvõi objektiivse paratamatusena kõiki võrdselt mõjutavat gravitatsiooni. Mingi perioodi näis eelkirjeldatu ka toimivat – seda seni, kuni võlakoormat oli võimalik kasvatada.  Vahendist eesmärgi teinud riigiusk on viinud Euroopa kriisi ja mis seal salata – üpriski lootusetusse stagnatsiooni. Rahvastiku vananemine, tootlikkuse langemine ja hiiglaslik võlakoorem sisuliselt välistavad selle, et me saaks lähematel aastatel rääkida (euroalal) päris majanduskasvust. Kui saame, siis saab see ilmselt olema majanduspoliitika ohjajate (keskpangad, valitsused) uute monetaarsete ja fiskaalsete improvisatsioonide tulemus.

Kui me ei taha sattuda nende kurbade näidete hulka, kes oma loteriivõidu maha mängivad, siis on vaja teha meil midagi teisiti. Kui kunagi oli mõte üle minna isemajandamisele, siis tänaseks juhtmõtteks võiks olla rohkem turumajandust kui neil, kes meid ümbritsevad. Ainult sellel mõttel on piisav ajalooline pretsedent edukuseks ning eeldus käivitada siinmail uus ja ehtne kasvutsükkel. Me ei ole veel ometi nii mugavad, et lasta see kellelgi teisel enne meid ära teha? Teine oluline mõte, mis võiks kõigile kohale jõuda on see, et ilma praegu järeleandmisi tegemata ei ole võimalik laduda tulevase heaolu vundamenti. Tegutseme!