Kuidas „ettevõtlusminister“ jutumärkidest lahti saaks?

Vanainimest röövitakse

Nendes üksikutes maakonnakeskustes ja väikelinnades, kus kinnisvaraturg mingeidki elumärke näitab ehk pakkumise kõrval on olemas mingisugunegi nõudluse pool, ei pruugi kroonumaja aknad ehk pimedaks jäädagi. Kui välja arvata arutu maksumaksja rahapõletamine, siis peaks ju kõik justkui hästi olema? Paraku ei löö selline riiklik kinnisvaraarendus kõige valusamalt abstraktset maksumaksjat, vaid röövib niigi napid säästud tuhandetelt näo ja nimega eakatelt inimestelt.

Neis kohtades on keskmine korteriomanik kas hilises keskeas inimene või pensionär. Keegi meist ei usu ju, et keskmisest pensionist (või eakama töötaja puhul mediaanpalgast) oleks võimalik mingeidki tõsiseltvõetavaid sääste koguda. Kümnete tuhandete pensionieelikute ja pensionäride ainus vara on korter – isegi kui selle turuväärtus on napid mõni tuhat eurot. Kirsturaha, nagu mõnikord otsekoheselt öeldakse.

Sarnane lugu on üürituruga. Ettevõtlusminister ütleb otsesõnu, et „praegu reguleerib üüriturgu erasektor, mis ei suuda alati pakkuda kvaliteeti ja pikaajaliselt fikseeritud hinda ja seda eriti vähem maksejõulisele elanikkonnale“. Eraettevõtja, kes tegeleb kinnisvara väljaüürimisega, oleks justkui mingi kole ja vastik elajas, kes tahab iga hinna eest koorida üürnikult seitse ning võimalusel ka seitseteist nahka.

Vastumeetmena pakub ta riigi poolt üürihindade allasurumist. Ilmselt oleks kohasem edaspidi kasutada sõna ettevõtlusminister jutumärkides. Kui linnastumisega kaasnevaid probleeme asutakse lahendama riikliku kinnisvaraarendusega, langeb nende inimeste ainsa hingetaguse turuväärtus nullilähedaseks. Kiratseva asula probleemid jäävad aga samasuguseks.

Tublil vallavanemal või linnapeal on kindlasti valus kuulata noorte inimeste kurtmist, et töökoht oleks, huvi ka oleks, aga elukohta pole – ja nii jääbki teie juurde kolimata. Eesti poliitilise väitluskultuuri hea tava ei luba ka mõne nähtuse suhtes avalikult skepsist esitada, näiteks väikeasulate helge tuleviku kohta. Ent kui potentsiaalne töötaja ei saa endale lubada igapäevast autosõitu või võileivahinnaga ostetava korteri renoveerimist, on kõnealune töö lihtsalt nii kuramuse lihtne või odav, et väikelinnakesele suurt ja helget tulevikku jutlustada oleks pehmelt öeldes silmakirjalik.

Mis siis teha?

Tõsi on, et paarist üksikust tõmbepiirkonnast väljaspool on elamufondi keskmine seisund räbal ja armetu. Suurim probleem on seejuures pooltühjad tondilossid, sest tahtejõuga neid kaua püsti ei hoia, lagunevas majakarbis üksikute korterite üles vuntsimine oleks butafooria, pooltühje maju terviklikult renoveerida pole samuti mõtet. (Seejuures pooltühje tondilosse tekiks kroonumajade rajamisega juurde, sest tühjaks jääva elamufondi lammutamist pole ju praegu ette nähtud!)