Poolik valimine kadus

Vankumatu põhiseadus

Oletades nüüd, et selline n-ö poolik valimine oleks ikkagi põhiseadusega kooskõlas, on sellegipoolest riigikogul lai otsustusõigus. Tundub, et just see –  et vastavalt põhiseadusele on riigikogul lai otsustusõigus – oli ära unustatud. Kui midagi keelatakse, siis keelu põhjus peaks olema ilmselge ja mõistuspärane. Samuti tundub, et antud küsimuses on segi läinud seadus ja põhiseadus.

Kas põhiseadust saab lõputult tõlgendada ja laiendada põhiseaduses sätestatud printsiipe? Kas siis põhiseadus ongi mõttetu ja tõlgendatav nii, kuidas keegi mingil ajal tahab?

Põhiseadus ei ole vormitu ega tabamatu nagu voolav vesi, vaid peaks olema oma printsiipides kindel ja vankumatu. Riigikogu liikme staatuse seaduse viidatud paragrahvis on põhiseadust põhjendamata laiendatud. Otsese keelu, et riigikogu liige ei tohi olla üheski muus riigiametis, laiendamine kohalike omavalitsuse volikogule lähtub eeldusest, et kohaliku omavalitsuse volikogu liige on riigiametnik. Paraku on vastupidi – kohaliku omavalitsuse volikogu liige ei ole riigiametnik. Kõikide kohalike omavalitsuste volikogude liikmete eelduslik käsitlemine riigiametnikena kaldub natuke nagu absurdi.

Eesti on tervik

Millegipärast eeldatakse, et riigikogu ja KOV volikogu oleks otsekui ühel tasandil võrdsed otsustajad. Kuid vastavalt põhiseadusele ei ole. Eesti ei ole ju föderatiivne riik. Loomulikult on KOVil vastavalt seadusele autonoomia, kuid seadusi võtab vastu siiski parlament. Paraku torkab meedias silma, et just institutsioonidest rääkides arvatakse (vist ka emotsionaalselt), et parlament on n-ö halb ja riigikogu liikmed on otsekui halva kehastused, keda ei tohiks lubada mitte kuhugi otsustama.

Rääkimata sellest, et selline suhtumine on rumal ja vale, on see ka ennasthävitav. Vist ei tasuks unustada, et Eesti on väike riik – meid on vaevu 1,3 miljonit ja meie väiksus mõjutab meid vägagi. Õigetest otsustest sõltub palju. Ja riigikogu, tunnistades kehtetuks ühe keelu, on teinud õige ja põhiseaduspärase otsuse.