Kallas, Nestor ja Jõks kasutavad naisi ära

Kampaaniale hoo andmiseks on hea lihtne moodus rõhuda nõrgemate kaitsmisele, olgu nendeks näljas lapsed, vaesed või vägivalla all kannatavad naised. Kõige lihtsam on toetust leida, kui mitu meest astuvad avalikkuse ette ja ütlevad, et meie ei lepi naiste peksmisega. See toob kaasa toetavaid noogutusi ja mõminat, kiitust: “Tublid mehed! Lõpuks ometi!”

Arvan siiralt, et kõik need mehed astuksid tõesti vahele, kui näeksid vägivalla all kannatavat naist. Küll aga oleks nende praegune etteastumine tunduvalt veenvam, kui see poleks sündinud keset poliitkampaaniaid. Üks mu tuttav õigustas, et ükskõik, mida pesidendiks pürgija praegu teeb, tundub see kampaania osana. Tõesti, isegi kui tegu on siiras, siis välja paistab ikka populistlik.

Naisena kiidan neid mehi kõhklusteta. Kui nad oleks vaid varem naistevastast vägivalda jõuliselt hukka mõistnud... Veel parem, kui nad seda ka pärast valge lindi kampaaniat teevad. Iga elusolendi vastu käe tõstmine on vale, võrdub üheaegselt võimu ja nõrkuse näitamisega, kontrolli kaotamisega.

Ära vingu!

Naistevastase vägivalla vastu võitlevatest meestest meenub mulle esimesena ettevõtja Sass Henno, kes püüab julgelt kummutada müüte, mida naiste löömise õigustamiseks või selle vastu võitlemise tähtsuse vähendamiseks luuakse.

Kõige tuntum neist müütidest on, et pole siis vaja naisel vinguda. Henno nimetab seda lauset silmakirjalikuks, sest mehi rünnatakse pea iga päev ebaviisakuste või solvangutega, kuid sotsiaalsed piirid takistavad ärritumist. Ohvrite ja ohvriabitöötajatega rääkides ei ole Henno kuulnud lugusid surmahirmul meestest, kes tarduvad, kuuldes abikaasa samme trepil. Kuigi jah, mis muidugi ei tähenda, et naised poleks vägivaldsed ega alandaks mehi. See on sama vale.