Minu või tema viga?

Inimene kipub andma teistele hinnanguid, teadvustamata, kust hinnang on pärit. Kahetsusväärselt sageli võib see olla nähtus, mida psühholoogid kutsuvad projitseerimiseks. See tähendab nähtust, kui hakkame teistele omistama emotsioone, mõtteid ja käitumisi, mis on meil endil, ent mis meile sugugi ei meeldi. Vältimaks iseendaga vastuollu minemist, me pigem eirame neid asju enda juures ja seda enam n-ö näeme ja kritiseerime teiste juures.

Näiteks koosolekule hilinenud inimene viitab valjuhäälselt teisele kolleegile, kes oma asjadega hilines. Võimu nautiv jupijumalast ülemus süüdistab alluvaid rünnakus tema vastu. Töösse vähese pühendumusega suhtuv inimene süüdistab teisi – eriti ülemusi – väheses hoolivuses, pühendumises. Küll teeks, kui teised ikka kõvemini panustaks. Ja muidugi, tähtaegadega pidevalt jännis oleva inimese jaoks ei pruugi – tema enda sõnul – olla hullemat surmapattu kui inimene, kes hilineb tähtaegadega.

Vältides iseendaga vastuollu minekut