Riigihange olgu avalik

Ala- ja ülepakkumised

Paljusid häirivad alapakkumised – hanke võidavad need, kes pakuvad konkurentide jaoks arusaamatult madalat hinda. Tihtipeale on madal hind võimalik juhul, kui jäetakse maksud tasumata või makstakse põhjendamatult madalaid palku (ehk siis potentsiaalselt ümbrikupalku). Siit tulevad ka ettepanekud, et pakkumistes tuleks avaldada palgakulud ja automaatselt tuleks jätta kõrvale kõige madalam (ja kallim) pakkumine. Automaatselt kõrvaldamise vastu räägib aga võimalus, et alapakkumist keegi ei tee ja siis satub löögi alla pakkuja, kes lihtsalt suudabki parema töökorralduse või eesrindlikuma tehnoloogia kasutamisega pakkuda soodsamat hinda. Sealjuures võib ju juhtuda sedagi, et see kõige odavam pakkumine on järgmistest vaid marginaalselt väiksem.

Kindlasti tuleb arutleda maksuvõlgnike hankele lubamise üle. Direktiivid on andnud võimaluse teatud juhtudel maksuvõlgnikel hankel osaleda – kui on olemas võlgnevuse likvideerimise kava jmt –, teisalt tuleb igal juhul vältida nii see, et mõni pakkuja formaalselt suudab näidata enda maksukorralikkust, kuid sisuliselt siiski seda ei ole. Jälle üks arutelukoht.

Meil räägitakse palju alapakkumistest, sest nende tulemus paistab sagedamini silma – venivad ja katkevad hanked, kehv kvaliteet –, kuid samavõrd probleemsed on tegelikult ka ülepakkumised. Iseenesest peaksid liialt kallid pakkumised kaotajaks jääma, kuid kui hankel osalejaid on vähe, siis ei saa välistada, et hankija jaoks soodsat pakkumist ei tulegi. Hankel osalejate arvu võib kõige rohkem kärpida see, kui potentsiaalsed hankel osalejad ei usu hanke aususesse ehk kui pannakse tähele, et hanke tingimused on sellised, mis sobivad 1–2 pakkujale, kui mitu korda jäädakse hangetes arusaamatutel põhjustel teiseks-kolmandaks või kui võitjate ring on väga kitsas.

Ligipääs kõigile

Selliseid arenguid aitab vältida – esialgu ehk tasapisi vähendada – see, kui hangete tulemused avalikustatakse viisil, mis võimaldab kõigil täpselt näha, miks üks või teine pakkuja oli parim. Peab olema arusaadav, kuidas üks või teine osaleja täidab hankel esitatud tingimusi ja kriteeriume, kus ollakse tugevamad ja kus nõrgemad. Selline võrdlus aitab kõige kõrval kaasa üldisemale tõhususe kasvule: on tõenäoline, et kui ettevõte näeb, et tema pakkumises on mingi kindel aspekt teistega võrreldes nõrgem, siis ta püüab seda tulevikus teha paremaks.

Avalikustamine tähendab ka seda, et neile võrdlusandmetele peab olema ligipääs kõigil, ka neil, kes konkreetses hankes ei osalenud, sealjuures ilma suurema vaevata ehk teabepäringut tegemata. Selline avalikustamine aitab tegelikult ka alapakkumiste vastu, sest üpris tõenäoliselt on kõige kompetentsemad teised pakkujad ning nad on ka ülimalt motiveeritud hindama enda pakkumist võrdluses teiste pakkumustega. E-hangete süsteem peab võimaldama lihtsalt ja selgelt kogu olulise teabe avaldamist. Teabepäringutega info hankimine peaks jääma ikkagi spetsiifiliste teemade ja küsimuste juurde, mitte olukorda, kus me võrdleme tavalisi hankeid.

Kui asjad tunduvad kahtlased või ebaõiglased, siis võib ju protestija esitada vaidlustuse. Kuid üldiselt seda siiski ei tehta, sest kardetakse, et tulevikus võidakse n-ö kätte maksta või hanke võitmise juures lähevad suhted hankijaga keeruliseks. Kui tegemist on tööga, kus hankija ja pakkuja omavaheline koostöö on ülimalt oluline, siis ei olda valmis suhteid juba varem pingeliseks ajama. Nii mõnigi kord ei tea mikro- või väikeettevõtja, kuidas vaidlustada – kuhu pöörduda, kui kiiresti jmt. Kuid järeldus olukorrast, kus küsimused jäävad õhku ja hinge tunne, et asi ei olnud päris õige, on tavaliselt see, et ju midagi susserdati. Seetõttu on oluline, et vaidlustuste esitamise ja lahendamisega seotud teemad oleksid selged ja arusaadavad.