Mida teha, et vanast peast rikas olla?

Küllap on meil kõigil kogemusi oma ringkonnast ja perest, kus me näeme ja kuuleme, et vanematel inimestel ning meie endi vanaemadel ja vanaisadel on n-ö kirsturaha tallel. Elukogemus on neid õpetanud, et alati peab raha olema hinge taga, olgu ükskõik mis ajad.

Ise imestan alati, et olles üle elanud palju ajaloolisi sündmusi, kus ühe etapi muutus teiseks sööb ära inimeste säästud kas inflatsiooni, rahareformi, sõdadega või mis iganes protsessi käigus, on nad mõne aja jooksul jõudnud uuesti oma nn portfelli kasvatada. Nii palju, et jätkub nii elamiseks kui ka lastelastele andmiseks. Pole ime, kui vanad inimesed toetavad enda täisealisi lapsi nende rasketel hetkedel.

Näen seda oma isa pealt, kes on juba 80aastane. Eluaeg keevitajana töötanud mees ei ole kunagi olnud rahaliselt rikas. Ometi, olles üle elanud kõik ajalookeerised, elab ta edukalt ajaliselt rikka inimese elu, mis ongi ju tegelikult meie kõigi eesmärk – olla oma tegemistes vabad, omades kontrolli omaenda aja üle ja seda kuni viimase päevani.

Jättes kõrvale riigi tegevusplaani ja võimalused leida kullasoon, tekib küsimus, kuidas on võimalik tänapäeva noortel elada ka vanas eas inimväärset elu.

Ela intressidest

Vastuseks saab olla ainult elukestev investeerimine, mis peaks algama nii varakult kui võimalik. Tarkus ütleb, et rikas on see, kes elab intressi intressidest. See tähendab eksponentsiaalset varade kasvu aastakümnetega. Alustades passiivse 1000 euroga kahekümneselt versus kolmekümneselt, on 7% aastatootluse juures 65. eluaastaks vahe ligi 30 000 eurot.

Elukestev investeerimine on oma vara teadlik kasvatamine säästude ja sissetulekute perioodilise investeerimisega. Ideaalis kestab see terve elu. Erinevatel eluetappidel ja vanuste juures muutuvad ka strateegiad. Mida noorem oled, seda kõrgemaid riske talud (aktsiad, laenud, ettevõtlus), vanemas eas aga oled pigem konservatiivsem (aktsiad, võlakirjad, indeksifondid, kinnisvara). Eesmärgiks on mitte kunagi kulutada oma investeeringuid, vaid elada nende toodetud kasvikutest – intressidest, dividendidest, kapitalikasvult.

Edasijõudnud aga võiksid mõelda palgatöö lõpetamisele ja oma aja investeerimisele ettevõtlusesse. Ehk siis selle asemel, et investeerida madala tootlusega ja kõrge riskiga palgatöösse, investeeri piiramatu tootlusega ettevõtlusesse. Selle halvem külg on ebaõnnestumine, kuid kõik positiivsed pooled – peamiselt majanduslik- ja ajaline vabadus – kaaluvad selle kuhjaga üles.

Raha hauda kaasa ei võta. Eetiline probleem, kas siiski viimaseks päevaks tappa oma kuldmune munev part või pärandada see oma järeltulijatele, tuleb ise lahendada.