Miks ei lähe ärimees poliitikasse?

Eesti riik teeb järjest kalleid valearvestusi nagu Estonian Airi pankrot, Tallinna Sadama afäärid ja Eesti Energia hiigelinvesteeringud USAs. Samuti ei ole ühegi logistikaärimehe suust kuulda olnud tugevaid pooltargumente Rail Balticu teemal. Tasuvusanalüüsi alustala on pigem soovmõtlemine, samas tõsine projekteerimine-planeerimine juba käib. Pärast öeldakse, et tegime kõik õigesti, aga ikka läks pankrotti. Sellise jutuga erasektoris pikka pidu pole. Siin pead oma tegude eest vastutama, sest kellegi raha põleb ja sellega ei saa mitu korda katsetada.

Kui riigi eesotsas oleks ka ärimeeste oskusteave, kas siis tehtaks nii palju elementaarseid juhtimisvigu? Pole saladus, et riigiettevõtteid juhivad inimesed mitte pädevuse, vaid erakondliku kuuluvuse ja omadele võimu ning raha jagamise alusel.

Vaja on uut hingamist

Mitu ärimeest on praeguses riigikogus? Poliitikas on esindamata peamine ühiskonnagrupp, mis viib majandust edasi.

Miskipärast ei soovi ärimehed ka ise eriti poliitikasse minna. Kas pole piisavalt missioonitunnet või ei taheta käsi määrida. Meil on kogu riigi peale ainult üks Erkki Raasuke, keda vabatahtlikuna kriisikolletesse saadetakse. Mitu on proovinud, aga pole pidama jäänud, näiteks Jüri Mõis. Õnneks on vähemalt praegune rahandusminister Sven Sester ka äris omal ajal käe valgeks saanud.

Riigi majandusnäitajad seisavad paigal. Vaja on uut ärkamist. Esimese vabariigi ajal jõudsid paljud ärksad mehed nagu Carl Robert Jakobson, Johan Pitka, Juhan Kukk või Jüri Jaakson teha nii äri, edendada kultuuri kui ka ausalt ja väärikalt riiki tüürida.