Sven Sesteri suur aps

Justiitsministeerium saatis 20. oktoobril 2015 äriseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse (VTK) teistele ministeeriumitele kooskõlastusringile. VTK üks osa oli ka juhatuse Eesti asukohanõude kaotamine tsiviilseadustiku üldosa seadusest.

Rahandusminister Sven Sesteri allkirjastatud tagasiside vastavale muudatusele oli hävitav. 17. detsembril ilmus Postimehes rahandusministeeriumist BNSi saadetud teksti refereering pealkirjaga „Sester tahab, et e-residentide firmad jääks Eestisse“.

E-residentsuse ärimudeliga kursis olevatele inimestele tundub selle pealkirja mõte arusaamatu, sest e-residentsuse äriideeks on välismaalaste poolt ettevõtete Eestis asutamine ja sellelt tulu teenimine. Äriühing, mille välismaalased on Eestis asutanud, on Eestis, olenemata sellest, kus asutajad või juhatus ise viibivad.

Tegemist võib olla ühe suure eksitusega, millest rahandusminister allkirja andes ei olnud teadlik. Kui minister tõesti soovib, et e-residentide asutatud ettevõtete juhatused asuksid Eestis, on vaja võtta seisukoht ka tuhandete teiste ettevõtete puhul, mille juhatuses ei ole ühtegi Eestis elavat isikut. Võib arvata, et selliste ettevõtete hulgas on üksjagu neid, kelle panus Eesti majandusse on suur.

Rahandusministeeriumi kooskõlastuskirjas ja avaldatud refereeringus sisaldub palju väiteid, millega tuuakse välja negatiivsed küljed juhatuse asukohanõude kaotamisel. Kommenteerin neist nelja silmatorkavamat.

1. Ebavõrdsuse suurenemine. Kirjast ei selgu, kuidas täpselt suurendab kavandatav muudatus ebavõrdsust või olemasolevate ettevõtjate halduskoormust. Ei ole kohustusi, mida olemasolevad ettevõtted muudatusest tulenevalt peaksid tegema ja seetõttu ei kaasne ka halduskoormust. Kui e-residentidel ettevõtete loomist ei võimaldata, jäävad olemasolevad äriühingud ja Eesti teenusepakkujad ilma olulisest kliendibaasist, mis võimaldaks kasvatada oma äri ja seeläbi Eesti majandust. Juhatuse Eesti asukohanõue on eeldus, mis toob kaasa kohalike tankistide teenuste populariseerimise Eestis äri tegemiseks. Loll regulatsioon tekitab turu. Madalale sihtivad äriteenuste ettevõtjad hõõruvad käsi iga rumala seaduse üle, mis võimaldab välismaalastelt rohkem raha küsida oma teenuste eest – aga seda ei saa ilmselt pidada soovitud tulemuseks.

2. Offshore-riigiks kujunemise oht. Kirjas olev maksuparadiisi jutt on mulle arusaamatu. Maksuparadiis peaks tähendama seda, et e-residendi asutatud ettevõtet koheldakse maksude mõttes kuidagi soodsamalt. Rahandusministeeriumi dokumendist on näha hoopis hoiatus, et e-residendi ettevõtte puhul võib tekkida topeltmaksustamise oht. Seega ei teki kindlasti riski, et Eesti omandab maksuparadiisi maine. Offshore-riigiks kujunemine on ennekõike seotud selliste seadustega, mida Euroopa Liidu ja OECD liikmesriigis on võimatu vastu võtta.

3. Välja selgitamata riskid. Väär on kirjas sisalduv väide, et e-residentsusega seotud riske ei ole kaardistatud ega otsitud riskide maandamiseks võimalusi. EASi e-residentsuse meeskond on koostöös kõikide ministeeriumitega riske analüüsinud juba üle poole aasta. Samuti jääb arusaamatuks ettepanek, mille kohaselt peaks saama ühingut äriregistrist kiirmenetlusega kustutada, kui ühingu ainus omanik või juhatuse liige on e-resident, kelle digi-ID on mis tahes põhjusel kehtetu. Kui eestlasest juhatuse liikme isikut tõendav dokument kaotab kehtivuse, ei muuda see ju äriühingu õiguslikku staatust. Vastasel juhul oleks näiteks äriühingu võlausaldajate olukord äärmiselt ebakindel: kui juhatuse liikme ID-kaart aegub, siis võib tema ettevõtte kiirkustutada.