Maksutõusu ajastu

Au ei saa mõõta rahas. Selline käitumine tekitab usaldamatust. Seetõttu on alkoholiaktsiiside lepinguväline tõstmine halb märk. Ärgem segagem seda ära ka karskuspoliitikaga, need on kaks eri asja. Sõnapidamine jääb sõnapidamiseks, karskuspoliitika karskuspoliitikaks.

Õilsat karskuspoliitikat ei tohi solkida poliittehnoloogiliste lubaduste täitmisega, see on vaid ettekääne. Samasugune ettekääne nagu kütustele (logistika vereringe) aktsiiside tõusu põhjendus, mis olevat ka pahede maksustamine. Piinlik.

Maksude õige mõõtkava leidmine riigi tasandil on sama nagu äris toote õige hinnastamine. Küsimus ei ole ainult maksude suuruses, vaid riigi usaldusväärsuses, tarkuses, selle oskuses ühiskonnas toimida. Administratsioon ei kujuta ette, millist tööd teevad ettevõtjad iga päev (ja ka öö), et leida võimalusi kulude kärpimiseks, uute teenuste loomiseks, ellujäämiseks.

Asjatundmatus või rumalus

Poliitmaastikul ei ärka keegi öösel kell kaks hüüdega: „Heureka, leidsin, kuidas pool senti kokku hoida!” Administratsioon lihtsalt lubab miljoneid eurosid eelarvest elik meie taskust. Kui poliitinimesed teatavad, et 11%, 5% või 1% toodangu hinnale lisamine on n-ö köömen sealsamuses, siis on see asjatundmatus või lihtsalt rumalus. Iga protsendipunkti võrra maksude tõstmine võib olla saatuslik ettevõtja konkurentsivõimele, eriti väikeettevõtjale.

Lausa pöörasena tunduvad väljaütlemised, et kui ei suuda, siis ärge tegelge ettevõtlusega. Eriti pöörane on see järjest suletavate suurettevõtete taustal. Seepärast pikaajalised kindlad/ausad suhted administratsiooni ja ettevõtjate vahel on ainuke garantii edukaks ettevõtluskeskkonna loomiseks. Et oleks, mida maksustada.