Jah, ma palun vabandust

“Mul on kahju ja ma vabandan.” See lause on tõenäoliselt ekspeaminister Mart Laari tsitaatidest TOP 2 hulgas koos 90ndate alguse kuulsa lausega “Likviidsus tuleb likvideerida”.

Vabandamise põhjus oli asjaolu, et Laar ja rida teisi tuntud ja vähemtuntud tegelasi põrutas ligi 16 aastat tagasi Võrumaa metsade vahel püssidest täpsust Edgar Savisaare pildi pihta. Vabandus tuli aga tegelikult poolteist aastat pärast seda, kui tegu oli reaalselt toimunud.

Siinkohal meenuvad veel mõned toredad vabandused – näiteks Andrus Ansipi pika hambaga öeldud “Jah, ma vabandan” fooliummütsides seemnesööjate ees. Või siis juhtumid, kui vabandust ei ole tulnudki. Kui näiteks Olari Taali tabas 90ndate lõpus Hoiupanga kukutanud kurikuulsast Daiwa laenust rääkides (täpsemalt küll laenust rääkimata jättes) psühholoogiline kramp. Või värskem näide – kui Äripäev rullis kogu oma mõjujõuga üle lauljatar Luisa Värgist, lihtsalt selleks, et algatada diskussiooni, kas ühemehe-OÜd ikka peaksid kuidagi rohkem sotsiaalmaksu maksma. Igapäevaelust on meil näiteid ilmselt kõigil kuhjaga võtta.

Esimese asjana turgatab pähe nn kognitiivne dissonants. See peene teadusliku kõlaga väljend tähendab maakeeli seda, et kui tekib vastuolu kahe tugeva tunde või teadmise vahel, siis oleme me valmis muutma oma hoiakuid, uskumusi ja muidugi käitumist endale sobivaks. Ja selle juurde võib käia ka eitamine, süüdistamine, õigustamine. Kõlab nagu klassikaline “Ma ei kavatse sinu ees vabandada”-hoiak, kas pole? Vabanduspalumine on aga kindlasti keerulisem ja raskem, nii siis kohandame oma uskumusi, hinnanguid, hoiakuid vabandamisest keeldumisele vastavaks.

Kas tegin mina või tegid teised

Teise asjana tuleb pähe enda õigustus. Meil kõigil on kalduvus erinevalt suhtuda tegudesse-nähtustesse olenevalt sellest, kas seda teeme me ise või teevad teised. Kui teised on mingi jamaga hakkama saanud, siis oleme üsna varmad näpuga näitama: vaat selline ta ongi! Kui aga ise saame hakkama sama asjaga, siis on süüdi asjaolud – mitte meie ise.

See kehtib nii ajakirjanike, poliitikute, juhtide kui ka lihtinimeste kohta. Seega, kui oleme mingi jõlepuntra kokku keetnud, siis on ikka esimese hooga tunne, et ma pole süüdi, lihtsalt asjad kujunesid nii. Ja seetõttu pole ka nagu põhjust vabandust paluda. Seevastu, kui keegi teine sama jõletusega hakkama saab…

Äkki on vabandamine õige asi?

Noh, ja kui lisada siia veel törtsuke enesekindluse puudumist, näpuotsaga hirmu vaidluses allajäämise ees, lusikatäis õudu omaenda emotsioonide ees ja kamaluga enesekesksust, olemegi saanud terve portsjoni argumente ja põhjuseid, miks ei peaks enam vabandust paluma. Kunagi. Ja vabandustpalumine saab nii tagasi oma algse, kreeka keelest pärit tähenduse – apologia tähendab kreeka keeles kaitset või õigustust.

Või siis äkki… kui panna kõik need põhjendused kaalukausile ja teisele poole, sinna, mis räägib vabandustpalumise poolt, vaid üks lause: sest see on lihtsalt õige asi, mida teha. Siis polegi alati nii lihtne prognoosida, kumb teise üles kaalub.

Allikas: Raimo Ülavere blogi